Olemas, 10. august 2021

Hommiku magasin ikka isuga. Ei viitsinud ja jaksanud ka tõusta. See lappi õhk kuidagi uinutab.Alles peale kella kaheksat ärkasin ja kohe väike kahetsus sisse tuli. Väljas maru mõnus püügiilm - sompus, vihmatu, tuuletu. Best ever. Tegin oma hommikukohvi ära ja läksin peale.

Alla jõe äärde jõudes oli üks paat Jaanuse maja all ja korraldas mu silme all korraliku actioni. Kärr, siis teine kärr... ühesõnaga kaks kala otsas. Kogenud vennad olid, ei rabistanud ega midagi. Üks väsitas ühte kala, teine oli aerudel. Teine kala kasutas pakutavat tamiili ja püsis paadist eemal otsas. Lõpuks, peale 10 minutilist jändamist, mõlemad kätte said. Üks 7 kilone, teine 6 kilone. Müts maha meeste tegutsemise eest!

Nähtu andis loomulikult indu juurde ja läksin otse mökki alt esimesele tiirule. Meeskonnas olin teinud väikese vahetuse, asetades hejo teise jässega. Oranzi sabaga versioon. See on see kui mängujoonisest kinni ei pea - kohe pingile :-)

Esimene tiir sai tehtud sama mis eile. Maja alt keset jõge, mökkide alt, Iivika kivi rajoon, rootsi kivi. Null võttu. Vaikselt hakkas sees rahulolematus kasvamas, sest mingi aeg Juho mööda sõitis ja järgmist kala presenteeris. Mis mõttes kõik saavad ja mul pole võttugi. Vähe pinda käis. Kõik kahtluseussid, et kas ikka püüan õigesti ja õiges kohas, ons landid ikka õiged ja muu selline veel sinna peale. 

Tiiru lõpus panin pillid kokku ja sõitsin üles Tupo jõe suudmesse. Loomulikult vaikselt töristades. Tundub, et sõidu peale kulub pea sama palju aega, kui püügi peale. Sealt siis väravate vahelt alates teine tiir.

Tupo jõe auk, katkine kivi, üle jõe soome poolele ja siis mökki alused. Umbes samal ajal tulid Bonder ja Kalev esimeselt tiirult ja sättisid ennast mulle peaaegu sabasse püüdma. Lisaks kolmas paat veel nende järel, kes kõrgemalt Tupo jõe kandist oli alustanud. See olukord tingis minu muidugi tempo valikut. Nüüd ei saanud augu peal pikalt passida, sest järjekord seljataga sundis liikuma. Nii käisingi enda kohta pisut kiiremas tempos marsuuti läbi.

Bonder oli üles sõites maininud, et üks kala kahe kivi (Iivika kivi tsoon) vahel ennast näitas. Võtsin siis suuna sinna ja nägin ka esimese plärtsatuse ära. Pakutavat võtma too aga keeldus. Nii kulgesin edasi. Iivika kivi, haavapuud...paat üsna kaugel kaldast, vast nii 50 meetrit, kui järgmist saba pinnas nägin. Too käis üsna vasakpoolse landi kõrval ja nii vajutasin aerudele, et paati pisut vastuvoolu tagasi saada.

Manööver sooritatud ja uuesti paadiga samasse kohta peale sõites vajuski vasak kaigas kreeni. Lõpuks ometi, esimene võtt! Samal ajal kerkis kena hüppega lõhe veepinna kohale ja maandus plärtsatusega vette. Pinge ridva otsas siiski säilis ja kala jäi otsa. Järgnes kärr... mida võimendas minu vastassuunas paadi liigutamine.

Ridvad sain maru kenasti sisse. Viimasega pisut läks aega, kuna tundus, et pinge liinis hakkab järgi andma...aga kolis seegi kaigas lõpuks paati. Edasi keskendus tähelepanu juba kalale. 

Olin natukene kehvas kohas, paremal pool Bonderi paat, otse ees peagi madalik hakkamas. Surusin siis aerudega ennast Bonderi paadile lähemale ja sain sügavamasse vette kulgema. Nende paadist mööda.

Kala ise aga oli oma 60 meetrit eemal madaliku servas ja kurinahk jäigi korraks ühe kivi taha passima. Sain ta aga sealt vägisi venitades ikkagi liikuma ja peagi ta paadile ka lähemale, ohutusse sügavamasse tsooni.

Ilus ja aktiivne kuju oli. Mitmed hüpped, paadi nina alt läbi minek, visklemised sinna ja tänna. Kala ise aga ei kippunud kuidagi väsima ja nii hakkasin rootsi kivi kandis juba teda pisut vägisi paati tirima. Madaliku oli üsna lähedal ja sinna ma temaga koos minna mitte ei tahtnud.

Esimene katse kongitsaga haarata lõppes (õnneks) kriimustusega. Järgnev kärr andis teada, et asi ei ole teps mitte läbi. Teiseks katseks sundisin ennast juba rahulikumaks ja sain ikka vahetult enne madalat kongitsaga oma liigutuse ära tehtud. Käes!. Kiirelt nuiaga mitu korda pähe ja "jess" kaikus üle jõe. Mõnus tunne. Pingelangus missugune.

Kell oli umbes 12. Päev sellega sisuliselt õhtal, sest päeva teine pool kuulus nn "standardprotseduuridele". Kala pildistamine, veristamine, paar pitsi...lõhe puhastamine. Tore päev oli.

Strateegilised andmed ka. Emane, kena suure marjaga, 5.6 kilone. Haaras punakas-musta-sinist jässe lanti.

...

Õhtul rääkis Bonder mulle augu pähe, et tuleksin talle sõudeabiliseks. Mõeldud - tehtud. Tegime minu tavalise trassi läbi ja saime rootsi kivi taga kala otsa. Sinise edi landiga. Kena plika mässas tükk aega otsas, pakkudes kõikvõimalike vastupanu võtteid. Kahjuks pääses aga paadi kõrvalt plehku. Ju siis polnud see Bonderi kala.