Ilm oli ilus ja sobiv, tuul vaikne ja õigest kaarest, vesi paras ja kergelt langev. Vaeva sai aerutades kõvasti nähtud, no ikka tunde... ja selle tulemuseks vaid neli võttu ning null kärri. Vähe sellest, teised kõrval samal ajal muudkui tõmbasid. No vähe närvidele ei käinud.
Kui päevast üldse midagi positiivset kaasa võtta, siis see, et sain vist lõpuks linnusitakivi augu püügile pihta. Proovisin mustmiljondat versiooni seda auku sõita ja ... sain löögi. Oma tavalisest tsoonist täna võttu ei saanudki. Teise võtu sain rootsi kivi juurest pumba auku suundudes, kui enam ei aerutanud ja paadi kiirus täiesti puudus. Punase edi ritv pani kaks korda peaagu otsa vastu mootorit...paadile kiirust üles ei saanud ja otsa kala ei jäänud.
Kolmanda võtu sain rootsi kivi tsoonist. Tamur tuli just ülevalt ja seletas mis juhtus. Ma munesin ühe koha peal ja kui Tamur hakkas minema, virutati punasele jässele. Üks kord. Justkui sõnum, et kas sa kasid siit minema juba.
Huvitav kombel pakkus Mark mulle nullitamisel seltsi. Tal hommikul korraks oli keegi otsas, hiljem aga ei miskit. Teised aga....Sigmar sai kaks kala. Tarvi kaks. Tamur kaks. Õnneks enamasti madistasid nad allpool, igava ala peal, kuhu ma ei kipu minema. Too boring. Kaks tükki aga otsustati minu ärritamiseks otse nina eest võtta:)"Esimese naela kirstu" lõi Tarvi... Ta läks enne mind ja kusagil peale haabasid aerudega sahmerdama hakkas. Hiljem rootsi sõitis ja seal siis kala välja võttis. Vist kuuene isane oli. Kõvasti suurema "naela" aga virutas Tamur, kui õhtu eelviimasel laskumisel ta mulle olümpiaks vajalikku kiirust paadiga demonstreeris. Lõhe kargas otsa rootsi kivi juures ja väsitamine kestis ning kestis. Mina enam paati ei näinud, kuid Tamur ise ütles hiljem, et esimese pauna lõpus, allpool kärestikke, sai kala lõpuks kätte. Üle kildi distantsi kohe kindlasti.
Oli ka kala mida väsitada! 11.3 kilone väga ilus konkslõug. Saksa värvides wäylä landiga! Tamuri esimene üle kümne kilone. Konjak kulus tähistamisele ära.
...
Öö viis halvad mälestused. Uus päev on uus päev.
Ärkasin alles kella kaheksast ja nii poole üheksa paiku sättisin peale. Väljas mõnus ilm. Pilves, tuuletu. Sooja kaheksa kraadi ümber. Kedagi ees püüdmas polnud ... no mida enamat sa oskad tahta. Vast äkki kala ainult.
Panin oma neljandale kaikale ka selle saksa wäyla otsa. Punase jässe, punase edi ja oranzi jässe seltsi. Suundusin mökki alt peale plaaniga aru saada, kas sain sellele linnusitakivi püügile siis tõesti pihta.
Vaikselt allavoolu vajudes ei juhtunud midagi. Linnusitakivi augus võtsin sama joone, mis eile ja mis peamine ...SURUSIN PAADI TEMPO MAHA. See on selline koht, kus voolu sees kaotab metsikult distantsi, voolu kõrval aga saad rahulikult väga väikeseid sakke teha. Tõsi distantsi kaotad ikka ja tavaliselt ma seal surungi rohkem aerudele. Seekord aga mitte. Nii saatsingi esmalt landid voolu, siis tõin nad voolu serva ja seal tegin väikeseid sikk-sakke, laskudes paadiga sujuvalt allapoole. Ja ühel hetkel parempoolne jässe kellelegi ette jäi.
Võtt, ritv paindes, kiirelt aerudega... ja otsa ei jäänud. Vandusin mis hirmus. Kuna kärri polnud olnud, siis lant oli õigel kaugusel ning otsustasin edasi sõita. Kiire aerutamise tulemusena olin paadi kümme meetrit ülespoole saanud ja seega langesin uuesti sama koha suunas. Nii kui lant samas paigas oli, vajutati uuesti. Seekord juba viha ja jõuga. Lõhe jäi otsa.
Sain kärri kätte ja tõmbasin paadi voolu. Kala ise väga liduma ei pannudki, istus seal samas tsoonis. Vool vaid vedas paati eemale ja tekitas kärri. Ridvad koos suundusin paadiga rootsi saare suunas.
Tükk aega jändamist, eriti viimasel kümnel meetril, kus kala kurinahk kuidagi ei tahtnud edasi tulla...aga lõpuks ta kätte sain. Nii kuue kanti emane. Kuna kell oli nii varajane ja maha mineku tunnet mitte ei olnud, polnud ju sõudagi eriti saanud, otsustasin kala tagasi lasta. Toibumine võttis aega, aga lõpuks sai lõhe jalad alla.
Ridvad korda ja uuele tiirule. Uus katse täpselt sama joont pidi. Ikka linnusitakivi alla. Seekord vajudes seal allapoole, võtukoht möödus. Ei midagi. Otsustasin siis, et ei lähe ära, vaid vajun ikka veel paarkümmend meetrit, enne kui soome randa suundun. Tegin oma aeglasi ja väikseid sikk-sakke edasi ning keegi korraga punasele edile paugu pani. Otsa jäämata.
Sain ilusasti paadile hoo sisse, ridva paindesse, kärri jooksma...korraga ritv lõtvus ja lant lendas veest välja. Kala oli teinud enne veepinnal keeru ja oma suuruse reetnud, seega pikalt nutma ei hakanud. Niigi äge oli olla! Sõitsin tiiru lõpuni ja siis mootoriga üles tupo jõe auku.
Kolmas laskumine siis sealt. Tegin suhteliselt sama trassi, mis eile. Ei miskit. Peale vees olevat kivi suundusin hooga soome ranna poole. Jõe keskel, kuuskede kohal üks väike paus - seal on sügavam ala - ja siis hooga edasi. Landid kärestiku eest järgi tulemas.
Pika meelitamise järel nõustuski too lõpuks kärestikust alla laskuma. Edasi oli juba lihtsam, kuigi kala käega välja võtmiseks polnud just parim paik. Kiire vooluga ala, rämedalt kive täis. Panin paadi kaldasse ja kõndisin kalaga mõnusamat kallast otsima. Seal siis ära väsitasin ja välja võtsin.
7.3 kilone mamma. Ilus hele. Ja jälle oranzi jässe otsa. Lant mis paar päeva täiesti vaikselt ringi kulges.
Sellega kuulutasin ulmelise hommiku lõppenuks. 5 võttu, 3 kala otsas, 2 kätte. Ja seda kõike kahe tunni jooksul. No mis sa enam oskad tahta!
PS! Tagant järgi targana - ilmselgelt eile aerutasin üle. Tempo mõttes. Rahu, ainult rahu tundub edukas sõudmise moto olevat.
PS2! Lantide seis peaks olema: oranz jässe 7 kala, punane jässe 4, punane edi 2, oranz wäylä 1, kollane edi 1. Lisaks olen võtud saanud: saksa wäyla, ahvena janiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar