Lõpp hea - kõik hea, 18. august 2021

Lõhepüük on ikka üks kaootiline asi. Iga aasta juhtub vähemalt kord nii, et püügiaja sisse tuleb pikem mõõnaperiood. Aeg, mille jooksul ei saa võtte ega loomulikult ka kala. See kestab tunde ja tunde ning mida aeg edasi seda rohkem hakkan kahtlema, et kas teen ikka asju õigesti. Sageli kukun uusi trasse kammima, lantidega tõmblema või totaalselt sõidustiili ka muutma.

Nüüd oli see aeg käes. Kala olin viimati otsa saanud pühapäeval. Vahepealse aja jooksul oli üks võtt olnud, kuid otsa polnud lõhe jäänud. Teisipäeva päev ja pealelõuna ei pakkunud midagi, sama juhtus ka kolmapäevase hommikuga, mis üllataval kombel osutus tuule poolest täiesti sõidetavaks.

Prognoos oli lubanud vihma ja tugevat põhja tuult. Hommikul silmi lahti tehes tuli vihma korralikult, kuid tuulest polnud õnneks lõhnagi. Nii sättisin poole üheksa paiku endale kahlakad jalga ja läksin peale.

Kolm tundi vihmas. Kolm tiiru trassil mökki alt rootsi kivini. Ühte kala nägin pinnas linnusita kivi tsoonist. Teist Iivika kivi kohal. Võtma neid meelitada ei suutnud.

Lõunast tulin maha ja siis keerati väljas korralik dush lahti. Neli tundi järjest kallas ja kallas. Sellega ei kippunud peale minema, sest õhtuks pidi tsüklon üle minema. Ja poole viie paiku näitas radaripilt, et kohe-kohe saab vihm otsas.

Kiirustasin alla veel siis, kui sadas, et mitte rahvamassi taha ootama jääda. Vahepealse aja jooksul oli paat ikka korralikult vett täis valatud.

Peale läinud lantide meeskonda muutma ei hakanud: punane jässe, punane edi, kuldne jässe, oranzi sabaga jässe. Trass ka seesama, mida hommikul juba kolm korda tulutult olin nühkinud. Jõudsin selle läbimisega linnusita kivi auku, kui pilvepiir lõppes ja tõi kaasa mega tugeva lõuna tuule. Sellise, mille tagajärjel passisin järgmise tunnikese sisuliselt samas augus ja lahkusin alles seejärel, kui teised selga hakkasid vajuma. Tolku sellest kohapeal manööverdamisest polnud.

Kulgesin oma lõigu lõpuni, tuul võttis samal ajal vaikselt tuure maha. Olin mõelnud, et teen kärestikud ka ära, aga kuna tuul hakkas raugema lõin kõhklema ja kerisin ridvad välja. Uus plaan oli päeva viies kord sama trass ette võtta.

Tagasi sõites tulid aga ühed soomlased sama plaaniga peale ja nii tegin enda mõtetes kolmanda variandi valmis. Tupo jõe suudmesse.

Madalast üle sõites õnnestus paadiga niimoodi kivi peale sõita, et jäin sinna kinni. Õnneks kergelt. Paar korda tugevamini aerudega ja sain liikvele. Edasi üle madala ja siis Tupo jõe augu alguseses landid sisse. Sealt siis  augu parempoolset äärt mööda alla.

Mul on siin kaks auku, mida ma kas ei oska sõita või ei joppa kala otsa. Kahtlustan seda esimest varianti. Üks on linnusita auk ja teine Tupo jõe sügavik. Sellest teisest olen 15 aasta jooksul vaid ühe korraliku kala saanud. Tõsi, kamaluga kossisid peale kauba ka, aga suured on minu jaoks selles paigas sisuliselt müsteerium olnud. Nii tulin seegi kord suhteliselt ootusteta august allapoole. Parempoolse kivi juures, võtsin sellest vasakult ehk sügavamalt poolt. Tegin seal oma kohustusliku pausi, mis ei pakkunud midagi ja otsustasin seejärel jõuga sisuliselt risti soome poole tõmmata. Selleks, et ees ootavast madalast vasakult mööda saada.

Sain vast kolm-neli korda jõuga tõmmata, kui vasakpoolne kaigas korraks nõksatas, justkui oleks kivi riivanud ja hetk hiljem lendas paindesse. Kuna paadil oli hoog sees, siis kärr järgnes automaatselt. Lõhe jäi otsa. Ritv peksles meeletult.

Edasine oli minu jaoks viimaste aastate üks ägedamaid võitlusi. Mina liikusin paadiga soome poole, kala lidus rootsi poolelt ülesvoolu. Kaks kaigast sain kenasti välja, kuid kolmas, edi oma, oli jäänud liinidega risti ja landi konks mässava lõhe tamiili taha kinni. Nii panid mõnda aega kaks sidurit ühes taktis.

Üritasin paati võimalikult soome poole saada, et kalaga mitte üle madala minna, kuid peagi adusin, et lõhel polnud mõtteski plaaniga kaasa tulla ja tamiil poolil saab kohe-kohe otsa. Vast paarkümmend meetrit oli veel jäänud minu kahesaja meetrisest tamiilist ja lõhe oli endiselt vales kohas. Muutsin joonelt plaani ja tõmbasin paati rootsi poole tagasi ja sain selle manöövri abil edasisele tamiili kaole piduri peale. Nii õnnestus ka edi lant paadi ligidale kerida ja kuidagi kätte saada.

Kala hakkas vaikselt voolus ka allapoole kaasa tulema, kui minu paat madalikule vajus. Kärr rullil hakkas uuesti hoogu koguma. Vahepeal kogutud meetrid jooksid vette tagasi. Uus mõte oli, et panen mootori sisse ja hoian paati voolus paigal, kuniks lõhe väsib ja allapoole kärestikku kaasa vajub. Oi kui loll mõte see oli! Olin madala unustanud ja kohe sain mootoriga hooga vastu kivi, paat vajus hooga kreeni ning mul sõna otseses mõttes vedas, et see hooga ümber ei lennanud. Ilmselt päästis see, et olin põlvili paadis ja raskuskese tänu selle madalal. Eluks ajaks jääb meelde, et seda manöövrit küll korrata ei tasu.

Minu õnneks hakkas aga teine pool vaikselt väsima ja nõustus, enne kui tamiil päris otsa sai, kärestikku vajuma. Kasutasin hetke ära ja pumpasin teda pisut näpuga pooli kinni surudes lähemale. Saime lõpuks õnnelikult madalast üle ja edasi läks juba lihtsamaks. Karjusin ees olevale soome paadile, et lõhe otsas, nood tõmbasid kenasti kõrvale ja sain normaalses sügavuses juba kalaga tegeleda.

Võitles too veel päris pikalt. Paadi all istus mõnda aega, sööste sinna ja tänna, tõsi ilma hüpeteta. Iivika kivi juures õnnestus alles kongitsaga haarata. 8.4 kilone marjakala maandus paati. Ilus hele, äsja merest tõusnud kala. Sellest ka selline metsik power lõhel sees. Nood kes pikemalt jões, neil justkui üks käik võitluses alati vähem.

Tegijaks landiks kolmandat korda sel aastal punane jässe. Seega seis muutus selliseks, kus punasel jässel 3 kala, edil ja oranzi sabaga jässel kummalgi 2 kala. Neljas kaigas sõidab endiselt niisama paadis kaasa...

Äge päeva lõpp oli! Õnne oli mul sel korral ikka roppumoodi!