Peale eilset oli meelolu ikka oluliselt parem ja olin vaimult valmis üheks nulli päevaks. Saadud lõhe emotsiooni pealt elab ikka päris pikalt. Hommikul seetõttu kuhugi ei kiirustanud, jalad sain alla alles kella poole üheksa paiku ja pool tunnikest hiljem vantsisin mäest alla.
Landivahetuse käigus sattus jässe-edi-jässe seltsi üks suurem edi mudel. Ka punane, rohekate täppidega. Mingi aasta ta paar võttu nagu tõi. Sai uue võimaluse.
Ilm lõhepüügiks kui loodud. Sompus, uduvihm, tuuletu. Üsna soe ka, lausa 13 kraadi. Jõgi oli vaba, sest soomlased kas magasid või olid juba kalad kaldale ära toonud. Kes seda nüüd täpselt teab.
Tiir nagu tiir ikka. Enda mökki alt paat lahti ja landid kohe sappa. Seejärel hooga jõe keskpaiga randi suunas. Siis sikk-sakk piki madala ja sügava piiri allavoolu. Linnusitakivi auk sai ette võetud paremalt poolelt - no ei taha siin keegi võtta. Seejärel üle jõe Iivika kivi alla, kus seekord pigem kaldast kaugema joone valisin. Enne kui vagu pidi lõppema, tegin vasakule haagi, et seal kivi esist veel sõita. Ei midagi, manööver ei toitnud.
Edasi kümmekond meetrit keskvoolu poole, venisin seal vaikselt vao lõpu suunas. Mingi hetk tegin täiesti tahtmatu pausi, kratsisin vist nina või kõrva ja selle pausi ajal virutati vihaga parempoolne kaigas paindesse. Oll-la-laa, ma polnud selliseks agressiivseks invasiooniks mitte valmis, aga käed said ise aru, et mis tegema peavad ning surusid jõuga aerudele. Sain korraks ridva paindesse, sain paar sekundit kärri... ja kuigi mu paadil oli hoog sees, siis paine ridvast ühel hetkel kadus. Vandusin omaette, krt ära läks.
Kuna olin manöövri ajal oma paarkümmend meetrit ülesvoolu sõudnud, siis mõtlesin, et kerin landi õigele kaugusele tagasi ja võtan veel korra sama tsooni läbi. Vobleri kerimise ajal sain järsku ootamatult aru, et lõhe on ikkagi otsas. Too oli ujunud landiga esmalt jõe keskpaiga poole ja siis omakorda vastu voolu, millest ka pinge kadumine. Ja ikkagi oli otsa jäänud.
Edasi vajutasin juba jõuga nii kaua kui kärr korralikult käima läks ja kala eemal õhulende harjutama hakkas. Teised ridvad said kiirelt välja ja paadi suund rootsi saare poole sätitud. Algselt oli plaan lõhe seal ära väsitada ja siis kongitsaga ära võtta. Käigult hakkas aga vasardama mõte, et need kongitsa augud kala lihas on alati nii koledad, võtaks lõhe hoopis sabast kinni hoides välja.
Seega vajutasin paadile veel tempot juurde ja sõitsin läbi madala vee saareni välja. Tõsi viimased kümme meetrit läksin juba läbi vee, sest paat jäi kõhu peale kinni :-)
Lõhe oli selle aja jooksul kõva 100+ meetrit tamiili rullilt maha vedinud ja vooluga vakku jõudnud. Sealt tema väljavenitamine oli üks paras kangutamine. Esmalt ikka liduti tamiili rohkem maha, kui peale kerida lubati. Lõpuks kala siiski pisut vaiksemasse vette sain ja sealt tulid järgmised mõnikümmend meetrit tamiili üsna lihtsalt koju. Edasi aga, kala oli nii kahekümne meetri kaugusel ja ei liikunud ei edasi ega tagasi. Lõhe ujus paremale ja vasakule, vahel lasi natukene lähemale venitada, et siis uuesti eemale liikuda. Hüpeteks tal enam jõudu polnud, aga voolu kasutas ikka uskumatult hästi ära. Pidevalt oli paks keha risti voolus - kanguta teda siis niimoodi.
Kulus vast veerand tundi, kuni lõpuks väsinud kala jalge ette sain ja vasaku käega sabast haarasin. Ilus 7.3 kilone marjakala. Tuli oranzi saba jässega.
Lantide maavõistluse seis on siis hetkel selline. Juhib punane jässe kolme kalaga (tal ka suurim), teine oranzi sabaga jässe kolme kalaga, kolmandale kohale puksiti punane edi. Neljandat kohta pole välja antud, sest teiste lantidega pole võttugi saanud. Aga aega veel on et eesti (edi) lant murraks ennast tippu välja. Nagu paljudel eelmistel aastatel nii on olnud.
PS! Õhtul tegime poisiga esimese tiiru. Lühikese. Elu vee all üles ei leidnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar