Püha päeva kalad, 20. august 2021

Head ilmad jätkuvad. Tänaseks lubas terveks päevaks sompus ilma ja sisuliselt olematut tuult. Edasine prognoos on tuule kohapealt heitlikum, aga vast ei tule midagi hullu. Sadude tulemusena on veetase kerkinud, aga õnneks mitte liiga kiiresti ja korraga, seega sodi veel alla ei tule. Hommikul sain silmad lahti kella poole üheksast. Kohvi joodud, sättisin ennast peale üheksat minekule. Lantidest läksid taasiseseisvuse päeva lahingusse punane jässe, punane edi, uus ostetud must valhalla, oranzi sabaga jässe.

Jõel valitses nagu ikka sel kella ajal tühjus. Juho tuli eemalt mootoriga liikudes maha ära, teise mökki soomlased võtsid ilmselt hommikust viimast.

Tiiruks valisin...nagu ikka. Hommikul ei kipu uniste silmadega mingeid eksperimente ka ette võtma. Seega mökki alt peale, landid sisse ja jõe keskjoone suunas, sügavama vao parempoolse randi peale.

Tiksusin seda äärt mööda vaikselt sikk-sakke tehes allavoolu, kui landid hakkasid vaikselt jõudma linnusitakivi augu serva. Üritasin serva ääre peale ajastada pausi ja ei pidanud selles pettuma. Vasakpoolne ritv sai paar sekundit hiljem kaks lööki ja tänu kiirele spurdile aerudega õnnestus kala otsa haakida. Ritv jäi paindesse, kärr kajas üle jõe.

Seekordne kala käitus kuidagi teistmoodi, kui eelmised. Esiteks ta ei kippunud kuhugi jooksma. Tiirutas oma augus, mis tegi ritvade välja võtmise pisut raskemaks. Õnneks on selles kohas üks voolu "pausi" koht, millesse paadiga kogemata sattusin ja nii ei vajunud paat ka kiirelt kalale peale. Ridvad said ilusasti välja.

Lõhe oli otsas. Suurusest polnud õrna aimu. Pekslemise ja kärri pikkuste järgi sai "kossi" välistatud. Järgnes mõni minut väsitamist, mille jooksul paat rootsi saare kanti jõudis. Otsustasin, et lahing saab lõplikult otsustatud seal. Saare peal. Kala vajas väsitamist, kongitsat ei tahtnud kasutada. Tegin kiirelt aerudega tõmmates korraliku dessandi saarele.

Sain seekord lõhe suhteliselt ruttu voolust välja ja saare taga olevasse vaiksemasse vette. Kuna kala polnud teinud ühtegi hüpet, siis huviga ootasin esimest visuaalset kontakti. Ja selle saabudes natukene isegi pettusin. Tundus selline 5-6 kilone, saba järgi hinnates. Mingi hetk pea veest välja kerkis ja isase konksu reetis. Täispikkuses polnud lõhe veel veest väljas käinud.

Järgmised kümme minutit mängisime kahekesi jo-jod. Mina kerisin paar tiiru tamiili sisse, tema sama palju välja tagasi. Ilmselgelt loomal enam korraliku mineku jõudu polnud, kuid alla andmast ka keeldus. Lõpuks tegi aeg siiski oma ja sain lõhe jalge ette ning haarasin kalal sabast.

Ilus lõhe maandus saarele. 9 kilone, korralik konkslõug. Sõuda sain siis vaid 10-15 minutit. Õnneks väsitamise, pildistamise, tagasi sõitmisega kulus lõpuks tund ära, muidu poleks nainegi veel ärkvel olnud, kui kalaga mökki saabusin.

...

Õhtu eel, täpsemalt poole viie paiku läksime koos poisiga tema kala püüdma. Kui eile olin ainult mina aerudel, siis täna olid meil juba topelt aerud.

 Landivalikus võrreldes hommikuga muudatusi ei teinud. Trass sai samuti sama valitud. Jõgi oli üsna tühi, sest soomlased olid just ühe kala saanud ning mökki läinud. Juho samas puhkepausi teinud. Nii saime segamatult valitud marsruuti sõita.

Hommikune võtukoht möödas, linnusitakivi auk läbi kammitud, suundusime soome randa. Iivika kivi suunas. Seal parkisime paadi rannast vast 15-20 meetri kaugusele, täpselt suurele kivile eelnevate kividega kohakuti ja tolgendasime seal mõnda aega paigal.

Midagi toimumata laskusime paadiga vaikselt allapoole ja kui landid olid Iivika kiviga kohakuti jõudnud, tegime pausi. Ei võtnud. Samal ajal saatis Mihkel sõnumi, mida vaatama asusin ja sõnasin Rasmusele, et tõmba niikaua aerudega... enne kui poiss sai aerudega tõmmata, kuulsin kärtsatust. Pilk paremale tuvastas parempoolse ridva paindes oleku.

Nüüd läks kiireks, sest paadi hoog oli tänu liialt pikaks veninud pausile täiesti raugenud ja rullist kärri välja meelitamine nõudis kiireid tõmbeid aerudega. Õnneks läks. Kala jäi otsa ning mõni hetk hiljem tegi keegi eemal juba küünlaid.

Ritvade väljavõtmine on kahekesi oluliselt lihtsam ja sellega meil jamasid ei tulnud. Edasi juba väsitamine. Poiss kangutas ritva, mina üritasin paati aerudega paigal hoida.

Lõhe oli päris kõvasti tamiili välja venitanud ja nii otsustasin paadil lasta pisut vajuda, et tamiili sisse tagasi saada. Manööver kinkis meie tamiilivarule lisameetreid, kala ise aga vajus üha enam ohtlikult madalate kivide suunas.

Edasi meelitasime ta sealt kuidagi keskvee poole välja (kala käis ikkagi kivide vahel ära, sest hiljem avastasin et ca 10 meetrit tamiili oli kergelt muljuda ning täkitsetud saanud) ja väsitasime teda seal. Rasmus pole lõhede väsitamistega siiamaanud just palju kokku puutunud ja seega kulus meil aega. Aga oli ka päris kõva märatseja teises otsas. Selline väsimatu duracell, kes edasi tagasi pani. Kongitsa ulatusse saime kala vahetult enne järgmist madalat. Esimesel korral jäin kõhklema - ega see ometi forell ole - ja hetk läks käest. Teisel korral sain konksu taha ja kala paati.

Rasmuse uus rekord on siis nüüd 5.4 kilo. Kena konkslõug. Kaua juba jões olnud ja sellest ka ilmselt punakad täpid kala küljel, mis minus korraks kahtlusi tekitasid. Nii kohalike meeste, kui eesti kõvemate punaste püüdjatega konsulteerides sai kala ikkagi lõhe tiitli.

Polnud üldse mitte paha päev meie paatkonnale! Kokku sain siis sõuda terve päeva peale umbes 45 minutit (kui kalade väsitamise aega mitte lugeda). Kui erinevad võivad päevad ikka olla! Millegipärast jäi tunne, et seda püügipisikut järglasele ikkagi väga külge ei nakkunud. Aga äkki vähekenegi.

Lantide maavõistluse seis on peale tänast muutust selgelt jässede kasuks. 4 kala punane jässe, 4 lõhet oranz jässe, 2 kala punane edi.

PS! Vesi on õhtu jooksul juba korralikult tõusma hakanud. Saab näha, millise muutuse see toob.