Vihma täis päev, 11. august 2021

Bonder ja Kalev lubasid suure suuga kella kuuest peale minna. Kui ma kell pool kaheksa ärkasin, siis polnud nad vooditest just kaugemale jõudnud:-) Kella poole üheksa paiku sai peale mindud.

Jõe kaldale marssides pidin juba kolmandat korda vaatama, kuidas silme ees lõhet väsitatakse. Sedapuhku siis kaks soomlaste paati korraga. Üks noppis välja 8.6 kilose, teine väiksema. Tundub, et ma olen jõe äärde minekus poole tunniga õigest graafikust maas.

Väljas sel hetkel veel ideaalne ilm - sompus, pilves, vihmatu, tuuletu. Mõnus. Bonderi paat läks ees otse mökkide alt peale, ma neile kohe ka sabasse. Lantides tegin väikese vahetuse - punane poppeli asendus lilla poppeliga.

Kulgesin teise paadi sabas, aga pisut aeglasemalt, lastes neil eest ära minna. Jaanuse saunast allpool, sealt kus on jõe keskpaigast rootsi suunas pisut suurem kivi (nimetagem seda siis linnusitakiviks), tõmbasin paadi vooluga risti ja hetk hiljem tegi punase edi ritv põrke ja sidurikärtsu. Lõi, aga otsa ei jäänud. Tiksusin siis vaikselt edasi.

Järgmine action toimus Iivika kivi kohal, meetrit viiskümmend kaldast. Olin teinud sikk-saki ja ajanud landid just ühele joonele, kui parempoolne ritv esmalt nõksatas ja siis pauguga paindesse lendas. Kärr ka kohe otsa. Mõned sekundid hiljem olin aerude mõjul juba paarkümmend meetrit üleval pool. Kala kärr jäi üsna lühikeseks, tuli vaikselt paadile järgi. Kuna pinnas ta kordagi ei käinud, siis ikka lootsin, et korralik purikas. Sain kenasti kaikad sisse ja kui kalale keskendusin sain lõpuks aru, et see ikka väike lõhe. Kahe kilo alla. Tükk aega jahmerdasin, et sabast kinni hoides paati tõsta. Lasin tal minna oma teed. Ärritajaks siis sedapuhku jässe, oranzika sabaga.

Kuna selle jahmerdamise peale kulus suur osa püügimaast ja olin juba rootsi männi juurde välja jõudnud, läksin mootoriga üles tagasi ja tegin sama tiiru.

Esimesed paigad sain läbi sõita normaalse ilmaga, aga siis hakkas kallama. Ja mitte vähe. Peagi olin läbimärg ja mõttes juba kodupoole suundusin. Siis aga peale Iivika kivi, keset jõge oleva kivi kõrval (NB! kuna Bonder küsis eile, et mis selle kivi nimi, siis saagu tema nimeks Bonderi kivi), kui olin sügavama poolelt sellele lähenenud ja paadi jõega paralleelseks tõmmanud vajus jälle parempoolne kaigas kreeni.

Seekord käis kala peale kärri pinnas hüppega ära ja paljastas oma suuruse. Panin maru rahulikult ridvad kokku. Isegi landid kenasti ridva külge ära. Peale seda tõmbasin paadi rootsi saare taha, väsitasin lõhe ära ja lasin ta tagasi. Selline pooleteise kilone. Seda kõike paduvihmas.

Ridvad said nii kenasti kokku pandud, et otsustasin samast kohast edasi laskuda. Tegin rootsi kivi aluse, kulgesin üle jõe esimest korda pumba auku ja enne kärestikku panin pillid kokku. Läbimärjana suundusin koju riideid kuivatama.

Pärsi mõnus hommikupoolik oli olnud. Nüüd on siis nii jässe kui ediga võtte saanud. Poppeli on vaid tühja sõitnud. Peab tema arvelt teisi proovima hakkama.

...

Õhtul tegin ka tiiru. Siis teise. Siis kolmanda. Poppeli vahetasin karikko vastu. Võtte ei saanud,

Kui hommikul tekkis tunne, et ohh juba tuleb, siis õhtul kukkus tunde kaardimajake kolinal kokku. Teada tuntud võtuta püük tuletas ennast meelde. Egas teised ka ei saanud. Tundub, et hommik ongi see aasta oluliselt produktiivsem.

See eest sain jälle korralikult vihma. Olin seekord kahlakad jalga pannud ja jäin täitsa kuivaks. Peale sadu oli täitsa mõnus sõita ja olla.

Teise tiiru tegin Juho paadi sabas. Üritasin aru saada, kuidas ta seda linnusitakivi tsooni sõidab. Tuli üsna otse väikeste sikk-sakkideta. Tundus, et ta sõidab oluliselt rahulikumalt. Isegi nagu...uimaselt. Mitte nii nagu mina, kes paadile pöörangute ajal järsult külje ette keerab... aga eks kuue kaikaga sõites peabki rahulikum olema. Homme peaks ka kaks lisakaigast panema. Otsustasin, et harjuse õnge ma see aasta ei pane. Harjutan parem kuue ridvaga sõitmist.

Homme on uus päev. Lappi on ikka täiega äge!