neljapäev, 12. august 2021

7 minuti kala, 12. august 2021

Varner Prathers esitleb - kaks kuud kalapüügi puhkust.

Previously. Esimene puhkuse pool tõi mõned kenad kohakalad. Puhkuse teravik aga oli suunatud Lapimaa lõhedele. Üks kena kala tuli paari päeva eest. Bonder võitles samal päeval pikalt ilusa lõhega, kes pääses paadi juurest plehku. Eilne hommikupoolik näitas, et kõik on võimalik ja õhtu seda et miski pole võimalik. Lisaks algas Bonderil eile karskusperiood. Kalev ei lasknud ennast sellest üldse segada. Kuna viimaste päevade toit koosneb ainult kalast: lõhe soolakala, harjuse soolakala, pannil lõhe, lõhe mari, tulekul lõhesupp ja lõhe lõkke kohal. Tänu sellele magatakse ka kauem, sest liha näeme vaid unes.

Ärkamine siin Lapimaal toimub nagu jumal juhatab. Täna tegin kell 5:40 silmad lahti ja mõtlesin, et vara veel. Viis minutit hiljem tabasin ära, et see on ju rootsi aja järgi. Seega pole nii vara ühtegi - olengi kogu aeg pool tundi parimast võtuajast maha jäänud. Ajasin kargud alla ja tegin kohvi enne kui jõe äärde vantsisin.

Väljas järjekordselt ideaalne ilm. Võiks vaid nii kesta. Ei väsi mõnuga kordamast neid sõnu - sompus, pilves, tuuletu. Püügilõik oli paadivaba, vaid üleval pool kaks paati vaikselt allapoole kulgesid. Otsustasin kirakka voblerile veel ühe võimaluse anda ja nii läksid lahingusse vasakult paremale lugedes - punane jässe, punane edi, triibuline kirakka, oranzi sabaga jässe. Paadi lükkasin lahti ja panin kohe mökki alt ridvad sabasse.

Mõtlesin, et teen ühe korraliku püügihommiku. Olin nälja peletamiseks isegi banaani kaasa vedinud. Bonder küll ütles, et see pidavat halba õnne tooma... Plaanis oli esimest korda pumba august alla poole kulgeda ja kärestikud ära proovida. Vesi on algusega võrreldes paar sentimeetrit tõusnud ja see kopikas rohkem vett aitab ka vähe paremini mootoriga üles sõita.

Lasin  paadiga piki suurema voolu joont, tõmmates ennast aegajalt madala serva peale. Olles teinud seda vast neli korda ja jõudnud Jaanuse sauna kohale, toimus hommikune äratus. Punase edi ritv tegi esmalt kerge nõksaka ja hetk hiljem pani kärriga paindesse. Hommikuvõimlemise aeg oli kätte jõudnud. Tegin soojenduseks paarkümmend tõmmet ülesvoolu. Ritv jäi kenasti paindesse, kärr püsis, kuni järsku katkes ja kala paadiga kaasa hakkas tulema. Misasja jälle tittilohi? Aga hetk hiljem tehti järgmine jõuline ja pikk sööst ning sain hakata rahus ritvasid välja kerima.

Ridvad õnnelikult paati pandud asusin lõhet väsitama. Umbes samal ajal tehti ka kena õhulend, nagu NATO valvehävitaja piketeeris veepinna kohal. Selge pilt, kena kala. Mõnuga sikutasin teda edasi paadi poole. Jätsin paadi keset voolujoont kulgema ja kangutamisega üle ei forsseerinud. Madalikuni aega maailm, küll jõuab. Kongits ootas rahulikult oma aega.

Lõhe jooksis ikka mõnuga. Lendama ei kippunud aga paadi alla trügis küll. Üle ahtris oleva mootori käis ka korra ära. Õnneks on paat nii väike, et ulatan kenasti ridvaga ümber otste kalale järgi. Lõpuks ta väsis ja kongits sai teha oma töö ära. Nui ka. Jess jäi seekord hüüdmata, sest kohalikud alles magavad.

Marjakala kaalus 6.7 kilo. Sellega oli püügipäev õhtal. Kell kaheksa hommikul! Seitsmeks minutiks seda püügirõõmu siis selleks korraks jätkuski.

Järgmistes osades. Kas kalaõnn jääb meiega? Mis saab Bonderi karskuskuurist? Kas Kalev leiab kala?

Jääge meiega! Varner Prathers - ilmselt parim prathers ever.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar