Aini kahe rekordi päev, 03. august 2021

Hommikul vaatasime kossu - USA ja Hispaania - ära ja siis kolisime vee peale. Ilm uskumatult jahe. Vaid neliteist kraadi. Pole nagu harjunud nii madalate temperatuuridega. Lisaks ka päris tugev tuul, mis tunde veel vilumaks tegi. 

Tuul oli lausa nii paha, et kümne harule tekitatud lained sundisid meid poole sirge pealt trollimisele üle minema. Lihtsalt ei kannatanud sõita. Sain kiirelt kaks haugipunni, enne kui väikest haru pidi sügava suunas edasi sõitsime. Seal ootas meid pehmelt öeldes põrgu. Korralikud lained, millel jänes peal. Tuul ise tahtis kõrvad peast puhuda. Ain sai ees istudes koheselt sahmaka lainet istumise alla ja kolis keskmisele pingile üle.

Trollisime paadiga üles ja alla kiikudes kuidagi selle sügava läbi ja panime ennast selle lõpus ankrusse. Kuidagi, sest tuul tahtis vägisi keset jõge meid ära lükata. Pidin korra isegi mootoriga positsiooni parandama, enne kui loopima saime hakata.

Alustuseks paar tühja viset ja siis randi servast rabak. Kerimise pealt. No selge haugi võtt ja ka esialgne käitumine kinnitas seda. Tõmbles närviliselt, aga sööste ei teinud ning pinda ka ei tulnud. Esimene arvamus oli et pooleteisene haug. Paadi all põhjas istudes hakkasin pisut kahtlema, kuid ikkagi olin üllatunud kui päris kena koha veepinnale kerkis. 2.45 kilone koha päeva alustuseks oli üks paganama hea start. Tuli teine KP Baitsi sinise silikooni peale.

Suurem kala ajas ülesse ka ühe väiksema punni ja nii sai Ain koheselt ka oma järgmise koha rekordi kirja. 38 cm. Ehk siis +3 cm rekordiparandust. Ma kohe kahtlustasin, et ta kavatseb iga päev seda rekordit jupphaaval parandada :-)

Lisa ei tulnud. Punnid ei toginud ja nii tegime trollimise tiiru. Ülesvoolu ehk alla lainet sõita polnud nagu häda midagi. Aga nii kui paadi sügava ülemises otsas ankrusse panime jõudis lainete jõud uuesti pärale. Ankrus püsimine oli sisuliselt võimatu. Sellise pooltriivi pealt sain siiski kuidagi ühe koha välja meelitatud ja too osutus napilt mõõdukalaks. Kasti.

Mõtlesime siis, et kas anname  ilmaoludele kohe alla või ...aga ei... otsustasime ühe tiiru veel teha. See oli suhteliselt kehv plaan. Trollimine ei toitnud, ankrusse jäämine ei õnnestunud ja nii andsime ikkagi juba lõuna paiku alla ja kulgesime tiksudes ülesvoolu vaiksemaid olusid otsima.

Esimesel sirgel trollides paar haugipunni ja kohapunn. Teisel sirge, ilusa maja omal, oli aga jänes veel võimsam ja selle jätsime vahele. Diivani augu sirgel sama põrgu ja nii ei jäänudki meil muud üle kui kümne harusse ümber kolida. Täpsemalt siis selle haru kümne märgist ülespoolset osa, kus kurvid võtsid tuule jõu ja laine mõju maha.

See ala mulle väga ei meeldi. Põhjust otseselt polegi. Iseenesest põneva põhjareljeefiga ala, kus 5-6 meetriste sügavike põhjas mingid kivimäed, nii meeter-pooleteisesed põhjast. Kalal nagu oleks kohta kus olla enam kui küll. Aga need mõned korrad, kui olen selle peal käinud, täpsemalt siis saarest ülesvoolu, on tulemused üsna nutused olnud. Haugipunnid ja mõni üksik minikoha. Täna polnud aga midagi parata, sest paremat püügiala polnud meil kusagilt võtta.

Algus kulges nagu ikka. Trollisime, tegime pausi, jigitasime. Ei midagi. Seejärel suundusime aina edasi plaaniga linna välja jõuda. Ühe sirge keskel, nimetagem seda siis kaldal maja sillal olnud tuulelippude pärast "tuulelippude sirgeks", korraga ritv paindesse vajus ja siduri vallandas. Kinni. Aga ei järgmine hetke tegi ridva ots jõnksatuse ja siis teise. Kala!

Haarasin ridva ja mõnus väsitamine sai alata. Seekord oli pilt selge - koha mis koha. Ei mingeid sööste, vaid peaga peksmisest tekitatud siduri jõnksutamised. Mõnusalt kaua lasi ennast venitada. Istus tükk aega paadi all... ja kui lõpuks pinda sain ning kahva alla lükkasin. 3.5 kilone koha. Vaimusilmas olin juba veel suuremat lootnud, sest see kala mässas ikka väga kenasti vastu. Rabas too viidika värvi Jesse voblerit.

Tee linna pakkus veel ühe punnkoha. Linnas otsustasime korraks piiluda ka jalakäiate silla kanti. Seal aga paras laine peal. Läbi häda saime põhikohad läbi trollida, jigitamiseks polnud mingit võimalust. Ain sai sügava augu servast oma päeva teise isikliku tippmargi. Üllatuskalana kargas sinaka Jesse otsa turb. Ja mitte väike. 2 kilone.

Tagasiteel kümneharu kaudu, käisime veel jigitades põnevamad paigad läbi, kuid midagi rõõmustavat me sealt ei leidnud. Nii tulime kella kaheksast maha ära.

Külmakasti vaadates sai päeva kohta tervikuna öelda, et Ain püüdis rekordeid, mina aga kala :-)

PS! Päeva lõpetuseks kohtusime mökki lähedal kalastavate eestlastega. Täpsemalt siis maailmameistri paadiga. Uhke paat. Ei tea mida peaks naisele lubama, et endale sellist soetada:-)