Uus nädal, 23. august 2021

Esmaspäevase päeva jooksul hakkas tuul vaikselt vähenema. Õhtuks sisuliselt nulli jõudis. Vesi samal ajal kerkib aina edasi. Algusaegadega võrreldes on pool meetrit kindlasti juurde tulnud. Eilsega võrreldes nii kümme sentimeetrit.

Õhtu kell seitse oli start. Mina läksin enda kohast peale, Mark Tupo jõe suudmest. Tamur putitas midagi paadis veel. Tarvi ja Sigmar olid kusagile kadunud. Igaljuhul sain vabalt sõidujoont valida ja lootsin, et peale 24 tundi puhkust esimesena lanti lõhele peale lastes, saan ruttu võtu kätte.

Trassi esimene osa kulges ja kulges. Jõe keskpaiga äär - ei midagi. Kahe voolu kokkujooksmise nurk - ei midagi. Linnusita kivi auk (kivi ise on nüüd kohe kohe pestud saamas ja vee alla jäämas) - ei miskit. Edasi hooga soome randa, Iivika kivi esine -  no pole midagi. Haabade rajooni kammides, kuulsin tagapool võitluse hääli. Mark oli Tupo jõe suudmest laskudes juba Iivika kivi kanti jõudnud ja lõhe otsa saanud. Tundub, et ma vist aerutan liiga palju, arvestades, kui ruttu ta mulle järgi oli tulnud.

Kammisin viimased meetrid vao lõppu ära ja tõmbasin paadi hooga jõe keskpaiga poole. Ise samal ajal üle õla võitlust jälgides. Bonderi kivi juures keerasin paadinina vastu voolu, et landid joonduksid paadile sabasse. Tulid teised rahulikult tipa tapa oma õigetele positsioonidele ja tundus et eilset ei kordu ning keegi sügavast landile ei järgnenud.

Kuna parim hetk tundus möödas olevat, siis jälgisin pidevalt üle vasaku õla, et kas Mark saab kala kätte. Ühel hetkel kuulsin, et kolks kolks. Parempoolse ridva rull on mul täpselt paadi serva peal ja seda peksti vastu paati. Ritv ise oli sel ajal juba parajalt paindes. Järgnes kahepoolne kärr - tema sööstis ühes, mina tõmbasin paati teises suunas.

Tõmbasin paadi hooga üle voolu serva saare
tagusele alale. Seal noppisin ridvad välja. Kahed landid olid üle lõhe liini läinud. Punase ediga jändasin tükk aega, enne kui päästeoperatsioon õnnestus. Kala peksles samal ajal sada meetrit allpool.

Otsustasin, et maandun uppunud saarel. Tõmbasin siis paati hooga, kärr kogu aeg kõrvus. Ühel hetkel sain aru, et lõhe istub vist mingi kivi taga ning kuidagi edasi ei liigu ja nii jäi see plaan katki. Kartsin et äkki tekib mingi tamiili vähesuse probleem, sest kala ennast polnud veel kordagi näinud.

Järgmisena pisut väsitamist ja kui kala umbes 40-50 meetri kaugusel oli, suundusin hoopis rootsi randa. Koroona tõendit keegi õnneks ei küsinud, randusin kenasti ja sain kala väsitama hakata.

Lõhe istus kogu aeg vee all. Ei ühtegi hüpet ega midagi. Vaid sööstud sinna ja tänna. Pikalt andis venitada, aga sain ta lõpuks nägemise ulatusse ja mõnda aega hiljem ka käe ulatusse. Sõrmed otsisid vee all kala saba üles, tolle jõud selle peale rauges ja käes ta oli. Päris tubli võitleja oli.

Ilus hele lõhe, ilmselt alles jõkke tulnud. 7 kilo. Rabas oranzi sabaga jässet. Marjakala.

Lantide maavõistluses seega uus liider. Oranz jässe 5 kala peal, punane jässe 4, punane edi 2, wäylä 1 kalaga. Kolmanda nädala kala seega ka olemas ja võib juba ette öelda, et reis tervikuna maru korda läinud. Ainult üks asi on veel puudu. See koll!

Mark sai kala kätte, too oli 4,9. Maha tulemise hetkel väsitas Tarvi oma augu kala. See kaalus 7.3. Hiljem Mark veel kahe kärestiku vahel ühe lõhe nii otsa sai, et lant seljauimest kinni oli. 7,9 kilone tegi sellise esimese sööstu, et tamiil keris 13 meetri pealt 98 meetrini. Tamuril üks kala otsast läks. Sigmarit ei tea. Seega oli üsna võtuõhtu!