Öösel lubas külma ja soojaks pidi minema alles kella 9 paiku. Seega enne ei tõtanud ka peale. Kes see ikka külmetada viitsib. Sel ajal hakkas Tamur juba vaikselt maha sättima :-) Landivalikus läks teenistusse peremehelt testiks saadud jässe. Selline kentsakas värv, natukene nagu roosakat ja pastelseid toone sekka. Lisaks punane edi, punane jässe, oranzi sabaga jässe. Teised eesti mehed polnud veel peale tulnud, nii tegin esimese tiiru tavalise trassi põhjal. Mökki alt pikki sügava vao paremat äärt, linnusita kivi sügav, Iivika kivi ja haabade tsoon, lõpetuseks rootsi kivi alune ala. Tulemuseks ümmargune null. Ühte saba plärtsu rootsi kivi tsoonis nägin, aga landile too ei reageerinud.
Teise tiiru alguseks oli teised ka peale jõudnud, moodustades kolmekesi korraliku laevastiku, mis kõrvuti alla laskus. Tegin sedapuhku Tupo jõe suudmest alates ja edasi sama trassi, mis esimesel korral. Ikka ei midagi. Päike juba küttis korralikult, kell oli 11. Mõtlesin, et läheks maha ära, aga siis miskipärast otsustasin ümber. Mõttes käis Tamuri kolli auk peast läbi. (PS! Peremees arvata, et sellised, kes teevad 100 meetrit sööstu ja siis naasevad oma auku tagasi, on enamasti paarikümne kilosed. Lisaks olla keegi soomlane mõned päevad tagasi samas kellegi suurega maadelnud, vaadanud kus pool tamiilist tühjaks jooksis ja tunnistas lahingu kaotatuks).
Pumba auk läks ruttu. Esimese kärestiku peal puhastasin landid ära. Käisin nad ükshaaval üle, vahepeal aerudega tõmmates. Lõuna tuul tegi elu mugavaks ja ega ma palju seda trassi seetõttu ka ei kaotanud.
Olin ühte puhastatud lanti just sisse laskmas ning aitasin sisse lapatud tamiilil kenasti vette jõuda, endal pilk ritvadest eemal. Samal ajal korraga kärr. Vasakult kolmas kaigas, punase jässe oma, pani pendeldades edasi ja tagasi. Kärr mühinal järgi.
Voolus võtud on üldiselt hoo pealt ja siis pole aerudega nii kiirelt vaja sekkuda. Kala haagib ennast ise otsa. Jooks peagi ka lõppes ja kala istutas ennast põhja. Ukerdasin paadi pisut teisele trajektoorile ja nii õnnestus ridvad kenasti sisse saada.
Kala polnud pinnas käinud ja kuna ta istus põhjas ühe koha peal, siis lootsin, et äkki nüüd siis midagi suurt on otsas. Samas mõni aeg hiljem tehtud lühikesed, paarikümne meetrised sööstud reetsid pigem tavalisemat isendit. Kui lõpuks lõhe pinda sain, siis peaagu pettusin.
Väsitasin lõhe voolus ära ilma kaldale minemata ja üritasin seejärel kärestike all rahulikumas vees sabast haarata. Kolm korda õnnestus enne saba küünistada, kui haarde kätte sain ja kala paati. Võtsin ta ära. Millegipärast oli tunne, et ega see päikeseline päev midagi paremat ikka ei paku.
Kaaluks 6.2 kilo. Emane marjakala. Tegin marja ka päeval ära ja sellisest suurusest tuli siis hetkel 900 grammi punast maiust.
Mark korjas pea kohe oma ka ära ja õhtul vist laamendati pimedas pikemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar