Kui juba sai järsakust alla vantsitud, ega siis ei saa ka sõudmata jätta. Sättisin ennast ikkagi püügile. Lantidest jässe-edi-wäylä-jässe ronisid paadile sabasse, kui mökki alt rannast paadi lahti lükkasin. Jõe peale jõudes sain aru, et ka kerge põhja tuul puhub ja nii nõudis hommikune sõudmine rohkem energiat kui oli plaaninud.
Võtsin oma tavalise trassi. Kuna vesi vaikselt kerkib, õnneks sodi veel pole, siis kammisin rohkem jõe keskpoolset osa. Seda kus kaks voolust Jaanuse sauna all kokku jooksevad. Ei midagi. Siis linnusitakivi ja jälle ei midagi. Kui paari päeva eest arvasin, et saan juba pihta kuidas seda tsoonis sõita, siis nüüdseks tundub, et siiski mitte. Liiga palju tühje sõite.
Paat vajus vaikselt allavoolu ja lähenes sügava lõppu tähistava kivini. Passisin selle ees mõnda aega, tehes ka paar sikk-sakki, aga ei miskit. Vahelduse mõttes mõtlesin, et proovin siis seda kivi sõita pausiga. See tähendab, et tõmban enne kivi kolm-neli korda aerudega kiiremini, sikutades lante justkui kivi eest eemale ja siis lasen paadil uuesti vajuda, nii et landid kivi ette tagasi jõuavad. Sain vaevu teist korda tõmmata, kui keegi vasakpoolse kaika, mis oli täpselt kivi ees, lennuga kreeni virutas. No ikka täiega tigedalt, vihaga.
Käed käisid kärmelt aerudega edasi ja vallandus kärr. Aga vaid natukeseks, siis kala justkui paadiga kaasa liikus. Ära ütle et tittilohi jälle, käis peast läbi...
Tõmbasin siis paadi pisut rohkem risti jõega ja kärr sai uue hoo. Kala istutas ennast samasse tsooni paigale ja enam ei tulnud paadiga kaasa. Hetk hiljem nägin esimese lennu ka ära. Tundus selline nelja kilone. Selge pilt, kaikad oli vaja paati kerida.
Juba mitu korda olen mõelnud, et kui peaks suurem kala olema, siis tõmban paadi rootsi saare taha, kus vaiksem vool ja paadi vajumine seetõttu aeglasem. Ikka selleks, et aega võita, paadi ja kalaga koos madalikule mitte vajumiseks. Otsustasin siis ära proovida, et kas on hea mõte... Landid said sisse, kala hüppas kaugel ja keris poolilt tamiili maha. Paat läbis sügavama ala ja jõudis saare taha välja. Siis keskendusin kalale.
Jõhvi oli ikka mõnuga maha keritud selle manöövri peale ja kala mässas otsas täiega. Maru aktiivne tegelane oli. Siiamaani ikka vaieldamatult energiliseim kuju. Jõudu ja jaksu jätkus ja jätkus. Paat vajus ja vajus. Vaikselt kulgesime männialuse tsooni läbi, siis rootsi kivi... enne kui kala lõpuks väsimuse märke näitas.
Esimene kongitsaga haaramine läks nässu. Vaid riivasin kala heledat külge. Õnneks jäi tamiil haardest kaugele. Lõhe tegi selle katse peale veel paar viimase jõu sööstu ja siis sain ta uuesti haardeulatusse. Teine katse oli tsipakene parem. Aga vaid natukene. Kongitsa teravik väljus samal poolel, kus sisse läks. Olen vist Bonderilt vale stiili kaasa saanud... aga otsa see lõhe jäi ja paati see kala tõusis. Vahetult enne madalikku. Nii, et polnud sellest rootsi saare tagusest vaiksest voolust tolku midagi.
Kell oli pool kümme. Jälle päev õhtal. Kuidagi vara nagu. Aga mis siin joriseda, vähemalt käes ta oli. Selle nädala viies.
Strateegilised andmed ka. Marjakala (ei saa mainimata jätta, et marja on juba piisavalt söödud, nii et enam ei isuta...). 6.05 kilo. Haaras lõhe jässe punast, sinaka lõuaalusega. Sama lant, mis esimese kala tõi. Seega on siiani reisi tulemuslikumad landid: jässe punane 2 kala, jässe oranzi sabaga 2 kala, punase ediga 1 kala. Pole paha nädal. Vaid koll on puudu... Ja see ka, et neljas ritv - milleks mulle see paadis, kui keegi seda ei puuduta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar