Olime Rasmusega kahekesi maal Vana-Vigalas ja otsustasime pisut õngekorki vahtima minna. Mind huvitas muidugi eeskätt see, kas juuli alguse vimmad on endiselt samas kohas ka juuli lõpus. Lapse huvi oli ... peaasi et saaks kuhugi minna:-)
Sättisime ennast sügava lõigu peale enne Rumba kärestikku kella viieks õhtul. Ilm täitsa ok, polnud ei liiga palav ega külm, vahel päike vahel mitte ja ka tuul oli täpselt sellest kaarest (lääne), kus suuremad iilid jäid puude taha kinni. Ehk lootusetu üritus ei tundunud tulevat ...
Kohale jõudes oli kohe kaks halba uudist; esiteks olid allavoolu ennast kaks autot istutanud ja teiseks oli meie püügikohas korralikult (15m) kõrkjat maha tambitud ja jõe kallas lagedaks tehtud. Miks see teine paha on? Egas vimb ole haug, et ta midagi ei karda; vimb on ettevaatlik ja tark kala ning kui kallas on lage, siis on tõenäosus, et kala on ettevaatlikum, oluliselt suurem kui vastupidisel juhul.
Sellegipoolest sättisime ennast püügikohale ja pommitasin sööda vette. Kuna päev oli kiire (loll on see kes vabandust ei leia), siis sai kokku keeratud poesööt koos liiva ja mullaga ning lisatud maisi. Puder jäi keetmata ning lisamata.
Allpool olevatest meestest olid ühed hääled tuttavad, samad vanad kes ennegi seal käinud vimba saamas; nood lahkusid üsna pea koos sõnumiga "egas liiga ahneks ei saa ka minna". Et siis ikkagi on vimb jões ...
Poole tunni pärast tuli esimene korralikum võtt ja korjasime kaldale paarikümne sendise turvapoisi. Ühele kassile kala käes - tõdesime poisiga kala vaadates ja saatsime korgi uuesti keset jõge. Püüdsime maisiga, sest ussi polnud, kuna oli ju kiire päev olnud ... :-)
Umbes tunni pärast saime esimese vimma võtu. Püüdsin üle mitme aasta lihtkäsiõngega ja haakisin selgelt liiga tugevalt - lipsu otsast oli konks kadunud ...Ei tea kas selle pärast, et esimese "luuraja" vimma ära ehmatasime või millegi muu pärast, aga peale seda võttu tekkis tunnine vaikus. Ise kahtlustan kõige rohkem seda, et kuna söödas puudus korralik söögielement (puder), siis kala ei jäänud lihtsalt alla pidama ja ujus edasi sel ajal kui lipsu vahetasin.
Olime poisiga juba loobumas ning sättisime ennast minekule kui lõpuks parv uuesti tagasi tuli ja esimene tegelinski korgi uputas. Võtsime selle kala teisele kassile ning otsustasime, et nendest saavad kassid söönuks ja kuulutasime püügi lõppenuks.
Nii, et juuli lõpus saab endiselt vimba katkuda:-)
Kalapüük kui harrastus on minu elu üks olulisi osasid. Käesoleva blogi mõte on talletada selle hobiga seotud ajalugu.
Esiletõstetud postitus
kolmapäev, 31. juuli 2013
esmaspäev, 29. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää - tagantjärgi targutamine
TOP 10 heas mõttes meeldejäävaimat kalapüügihetke reisil:
- Võiks ju olla suurima kala saamine, aga polnud. Oli hoopis suurima kala pääsemine. See oli allpool koski, esimese nädala pühapäeval. Ilmselt jääb selle kala selja laius ning saba (luua) ulatus igaveseks meelde. Päris mitu päeva painas see äraminek ...
- Kümnese lõhe väsitamine. Kolmanda nädala teisipäev. Kordumatu elamus, kui kalaga pool kilomeetrit allavoolu üle madaliku üritad manööverdada ja seejärel kaldas teda kakskümmend minutit enda ligi üritad saada.
- Kaks võttu korraga. Teine püügipäev. Hommik. Esimese kala võtt lõi südame pekslema, teise landi rabamine tekitas segaduse. Kaks kala ühel ja samal ajal otsas. Esimene kord kus natuke kahetsesin, et kedagi paadis kaasas polnud. Äkki oleks siis õnneks läinud ...
- 66 cm pikkune järvitaimen (peremees Unto hinnangul peaks olema tegemist järvitaimeniga). Võtt ise oli eriline – hulpivat lanti ei raba just iga päev keegi. Väljavõtt väga eriline polnud. Aga kala ise, õigemini see kui täiuslikult ilus ta välja nägi. Siiamaani kõige kenam kala keda olen ise näinud.
- Poisiga järvel haugi taga ajamas. Saak ei olnud teab mis suur, aga seltskond selle eest võrratu. Võib teine kordki minna, või pole paha, kui klassikuid tsiteerida...
- 7.3 kilose väsitamine ja kahvamine. Ikkagi esimene lõhe kahvamine. Lõppes küll landi purunemisega, aga kala sain vähemalt kätte.
- Lõhe hüpe üle tamiili. See pilt on alati ehmatav ja lööb mõneks ajaks adrenaliini ja entusiasmi üles. Ja seda iga jumala kord.
- Leitud landiga esimese viskega haugi saamine. See lant ei saanud vist mängima hakatagi, kui haug võttis. Olgu kivide vahel landi elu rahulik.
- Harjuste mäss putukate vastu. Üks pooltunnike ühel kenal õhtul kui harjused ei lasknud lõhet sõuda. Nii kui putuka vette lasid, oli see kadunud ... Õnneks nali ei kestnud väga kaua:-)
- Tornio järv. Jah kalapüügihetkeks seda väga nimetada ei saa, aga see vesi ja see järv. Nii selge, nii ilus. Selgelt kasvas nähtust välja tahtmine seal kalastada. See tuleb tulevikus ära teha.
Mis painama jäi:
- Selle aasta veega sinasõprust ei tekkinud. Juuli jaoks oli vesi selgelt liiga kõrge ja ma ei harjunudki sellega ära.
- Lõhevõttude nappus. Seotud ilmselt esimese punktiga. Saagi üle ei kurdagi, kuid võtte nappis ...Pole aastaid nii palju tühjalt sõudnud kui sel aastal. Kui vanasti sai enamvähem kaheksa sõudetunniga võtu kätte, siis nüüd ...
- Kala puudumine minu aladel. Ükski lõhedest ei võtnud vanades heades kohtades. Isegi näitas ennast nendel aladel ääretult harva. Oleks pidanud ikkagi sügava peal passima?
- Ostsin kaks uut lanti, sain kaks kala. On siin mingi korrelatsioon peidus:-)
- Soomlased ütlevad, et 80% võttudest tuleb pöörete ajal või järel (kui lant vahetab mängu kõrgust). Mul tulid kõik võtud peale taimeni oma, pööretel. Samas kui kala võtab otse sõudes kose peal, siis see on elamus omaette. Seda sel aastal ei näinud. Kahjuks.
Järgmine
aasta järgmised katsed.
pühapäev, 28. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 27. juuli 2013 - viimane päev lappis
Selle aasta lappi reisi viimane päev. Tegin kolm reidi:
esimene kella 11-14ni, teise 16-18 ja viimase 20-22. Vahepeal tegime
haugipüügi pausi koos poisiga Tupo jõe suudmes. Aga asjadest ikka
järjekorras.
Hommik ilus päikeseline ja tundus, et
tuleb sama palav päev kui eile. Jõe peal selgus, et õnneks mitte.
Tuul oli suuna selgelt lõunasse keeranud ja puhus kergelt, vahel
tugevamaid iile sekka. See omakorda jahutas natukene õhku ja mis
peamine, peksis putukad ja mutukad jõe pealt minema.
Alustasin sama meeskonnaga, millega
eile lõpetasin. Vesi oli ööga veel langenud ja oli nüüdseks oma
40 cm siinoldud aja tipptasemest allapoole tulnud. Esimene retk sai
sedapuhku ette võetud jõe keskele, seal olin eile kala näinud.
Nagu ikka ei juhtunud kuni koskede lõpuni sisuliselt midagi. Ka
harjuse õng vaikis vandenõulaslikult. Peale koskesid nägin lõpuks
kala. Õigemini küll algselt kuulsin. Esimese hüppe ajal olin
küljega kala poole kui üle jõe käis kõva plärts. Vaatasin
ringi, midagi ei märganud. Jõel kerge laine peal ja päike
sillerdas vastu. Hetk hiljem käis teine samas suunas. Ja jälle
midagi ei näinud. Mõtlesin, et miskid lapsed äkki lollitavad ...
aga siis tuli kolmas ja see mahtus juba ka minu kaadrisse. Kena 7-8
kilone kala harrastas kaugushüpet otse rootsi kaldal oleva punase
maja kohal. Sinna oli mul minna sada meetrit ja kuna koht aeglane,
sättisin ennast ruttu liini peale. Ja siis tulid punase maja juures
rannale mees koos naisega ja lükkasid paadi sisse ning otse
loomulikult otse mu ette sõitma. Karjusin neile mis jama nad teevad,
siis tõmbasid kõrvale. Aga ikkagi oli koht juba häiritud ja kalast
rohkem ei märkigi. Kuradi tõprad sellised kirusin oma mõtteis ...
Teine reid sai peale seda kohe otsa
tehtud. Vahetasin lilla poppeli oranzika hirvase vastu ning jässe
asemele panin väikese puna-must- kollase hejo. Tiir oli tühi mis
tühi. Ühtegi lõhet ei näinud. Küll aga tegi harjus suu lahti ja
pisikeste pudinate vahele viskas ka ühe äravõetava (35cm)
tegelase.
Kolmas tiir õhtul ei erinenud teisest
mitte karvavõrdki. Lõhe oli peidus, harjus näris. Otsas käis paar
korralikumat kala, üks neist lõhkus uppuva putuka selliseks, et
sellest sai nüüd selline poolujuv:-) Üks kala sai ka koju kaasa
võetud.
Ja sellega sai minu lappipüügi aeg sel
aastal otsa:-(
laupäev, 27. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 26. juuli 2013
Päev kulus Rovaniemi visiidile –
jõuluvanad, marttiinid, shoppamised jms. Nii sai jõe peale vaid
õhtul paariks tunniks.
Kui terve päeva oli päikesega kütnud
ja vahepeal pea kolmkümmend kraadi sooja olnud, siis õhtuks olid
äikesepilved kohal ja õhk ka natuke jahedam. Tuul olematu. Sättisin
ennast paati, võttes kaasa: lilla-oranzi-roheka-kollase hejo, lilla
poppeli, oranzika wäyla ja saksa värvides jässe. Peale minnes oli
rootsi kohale äike ja ülesvoolu Kolari pool paistis teine
samasugune pilv olevat. Olin kindel, et üks neist kahest ikka peale
tuleb ja nii plaanisin liikuda allavoolu üsna aeglaselt, et jõuaks
vajadusel äikese eest plehku panna.
Sõuda ei olnud aga üldsegi meeldiv. Kõikvõimalikud sääsed ja ödökad olid sedapuhku minu paadiga kaasa tulnud ja tüütasid järjepidevalt. Püük käiski enamvähem nii, et tõmme aerudega ja laks vastu tüüdanud lendajat...
Esimene kala hüppas rootsi rannas,
saarest edasi kaldal tuleva suure kivi kohal. Tundus merika moodi.
Landid talle huvi ei pakkunud. Teine kala näitas ennast
madala-sügava piiril käies kolm korda lühikese aja jooksul veest
väljas. Kala oli must kui tont. Nii nelja-viie kilone. Viimane kord
kui ta ennast näitas olin temast vaid viiekümne meetri kaugusel
ning suutsin koha kenasti fikseerida. Aga võtma teda panna ei
suutnud ...
Otsustasin et aitab ja tulen maha, kui
tagasi teel hüppas jõekeskel peale rootsi saart kena kala. Hing ei
andnud rahu ja panin kalast üleval pool landid sisse ja kammisin
selle koha läbi. Ei miskit.
Harjus endiselt täiesti vait, vaid
paar tõmmet käis läbi kogu sõudmise aja peale kokku.
Pool kümme sättisin ennast kaldale.
neljapäev, 25. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 25. juuli 2013 - kui palju täppe võib olla ühel kalal...
Eile otsustasime, et kooserdama kuhugi
ei lähe ja nii sai ette võetud päevane püügimaraton. Jõe peale
sai mindud lõunast, kella nelja paiku tehtud väike lõunapaus ja
siis kuni kella kaheksani välja aerutatud.
Päikeseline päev, üksikud
pilveräbalad taevas, tuul olematu ja nii küttiski pealelõunaks
temperatuuri varjus juba üle 25 kraadi. Jõe peal, päikesekäes oli
aga nagu saunas ...
Esimene tiir sai ette võetud juba
tavaks saanud kohtades – rootsi saar, soome kärestike kõrvalt ja
siis rootsi ranna poolel paatide sisselaskmise koha suunas. Vesi oli
ööpäevaga kõva kümme senti langenud, vool kõvasti vaiksem ja
kuna tuult ka ei olnud, siis sõudmine hea kerge. Vaid see palavus...
Terve tiir pakkus ilusaid kalahüppeid ja ka ühte landihaaramist –
järjekordselt haugipoisi poolt. Kokku sai nähtud seitset kala ja
nagu tavaks saanud siis enamusi sügava poole jõudes. Nägin ära ka
ühe tõeliselt kena saba, rootsi poolel kollase maja all, kuid
ühtegi võttu välja meelitada ei osanud. Harjus oli juba teist
päeva suhteliselt vaikne ja nii käis otsas vaid üks väiksemat
sorti isend.
Teise tiiru otsustasin teha ülevalt poolt alustades. Sõitisin mootoriga rootsi poolel oleva väikese jõe suudmesse ja tulin sealt rootsi ranna äärt pidi alla. Kui esimene tiir pakkus ootusärevust nähtud kalade poolt, siis teine kulges väga vaevaliselt ja uimaselt. Päike tegi oma töö. Nii sõitsingi oma tiiru lõpuni, olles veel sada meetrit sügavast lisa võtnud, kui otsustasin, et aitab. Tõmbasin paadi jõe keskele pikki voolu ja hakkasin lante välja võtma.
Esimene lant, saksa värvides jässe, sai sisse keritud. Ka teine lant, wäyla oli juba kenasti paadis, kui ootamatult keeras keegi vasakpoolse hejo landi lähedal. Hetk hiljem vajutas keegi õrnalt ridvaotsa ja haarasin aerud. Kiirelt paar tõmmet ja miskit ikkagi jäi taha. Olin kindel, et ilmselt mõni harjus, sest võtt oli tõeliselt uimane (tõsi, kuna ma ei sõudnud, siis landid vaid hulpisid pinna ligidal ja võib-olla polnud tamiil korralikult pingul).
Teise tiiru otsustasin teha ülevalt poolt alustades. Sõitisin mootoriga rootsi poolel oleva väikese jõe suudmesse ja tulin sealt rootsi ranna äärt pidi alla. Kui esimene tiir pakkus ootusärevust nähtud kalade poolt, siis teine kulges väga vaevaliselt ja uimaselt. Päike tegi oma töö. Nii sõitsingi oma tiiru lõpuni, olles veel sada meetrit sügavast lisa võtnud, kui otsustasin, et aitab. Tõmbasin paadi jõe keskele pikki voolu ja hakkasin lante välja võtma.
Esimene lant, saksa värvides jässe, sai sisse keritud. Ka teine lant, wäyla oli juba kenasti paadis, kui ootamatult keeras keegi vasakpoolse hejo landi lähedal. Hetk hiljem vajutas keegi õrnalt ridvaotsa ja haarasin aerud. Kiirelt paar tõmmet ja miskit ikkagi jäi taha. Olin kindel, et ilmselt mõni harjus, sest võtt oli tõeliselt uimane (tõsi, kuna ma ei sõudnud, siis landid vaid hulpisid pinna ligidal ja võib-olla polnud tamiil korralikult pingul).
Hetk hiljem otsustas see keegi aga
sõitma hakata ja pani siduri laulma. Vaikselt ärkasin päikese
tekitatud uimasusest ja haarasin ridva. Ikka lõhe? Esimene sööst
oli nii paarkümmend meetrit ja kala veepinnale ei tulnud. Kerisin
teise käega viimase landi (rohekas-kollakas poppel) välja ja jäin
edasise suhtest kõhkvele. Minna kaldale või jääda vee peale? Kala
sööstud ei olnud pikad, aga jõulised ja veel kordagi polnud ta
pinna ligi tulnud. Otsustasin mitte riskida ja tõmbasin paadi randa.
Saanud oma manööverdamistega ühele
poole ja edukalt randunud nägin kala esimest korda. Kurat ikkagi ei
olnud miski suur koll, tundus nii kolme kilone titti olevat, aga need
peaks ju hüppama ja olema kogu aeg veepinna peal... Mõne minuti
pärast õnnestus kala üsna kahva ligi saada ja siis nägin täppe,
taimen hoopis. Selleks hetkeks tundus kala nii läbi olevat, et
otsustasin ta hoopis käega välja võtta. Forell kuuletus kenasti ja
lasi tassida ennast rohu sisse. Tegin mõned klõpsud ja lasin
seejärel kala tagasi.
Taimen oli omadega nii läbi, et kulus oma viis minutit enne kui ta „jalad alla sai“ ja pühas vihas mulle lõpuks sabaga vastu jalga virutas ning veteavarustesse kadus.
Kala oli ca 66-67 cm pikk. Tuli sama
hejo otsa, millega kümnene lõhe sai võetud. Forelli kaalu ei tea,
aga ilus kena paksuke oli:-) Ja millised täpid, neid oli ikka
tohutult. Ilmselt ilusaim kala kelle olen kätte saanud. Kala oli turja pealt üsna pruunikas ja ei olnud küll seda
nägu, et ta merest tõusnud oli. Pigem jõekas tundus olevat. Olgu
tal kena elu edasi!
Tornio jõgi, Väylänpää, 24. juuli 2013
Lõpuks ometi on lappi saabunud suvi.
Päev täis päikest ja sooja üle kahekümne kahe kraadi. Võrreldes
norra retke kaheksa kraadiga on vahe päris kena. Ja tuul ka maas,
nõrgalt jõe peal vahel puhub, aga mäeotsas mökkis ei liigu mitte
üks leht.
Sellist ilusat ilma ei saa ju ometi
lasta raisku minna ja nii sai tehtud päeva jooksul kaks otsa.
Esimesest aerutõmbest oli kohe tunda,
et tahtmist ja motivatsiooni veel ei ole. Nii saigi sõidetud pigem
kohusetundest, sest ikkagi viimaseid päevi kohal ...
Lantide meeskonnas tegin ühe
muudatuse, asendades eilse ahvena värvides jässe
kollase-oranzi-pruunika hirvasega (vist – landi keelel polnud nime
peal ja mälust on täiega kustunud, kelle oma see oli...). Sõudsin
esimese tiiru rootsi saare tagant, soome kärestike kõrvalt ja siis
uuesti rootsi ranna külge kuni paatide sisselaskmise kohani. Hüppeid
ei näinud. Harjus ei võtnud. Üks punn saare kõrval ronis ujuva
putuka otsa, kuid rohkem isegi ei proovinud keegi.
Teine tiir üsna sama trass, kuid
kärestike juures keerasin paadi vaiksesse vette, kuid ka sealt ei
miskit. Kogu laskumise peale jälle vaid üks harjus ja ei ühtegi
lõhet pinnal käimas. Hakkasin oma ritvu just kokku korjama, kui
viimaks sügava peal, nii sada meetrit edasi demonstreeris kena kala
oma ilu – kõrge hüpe ja loomulikult sinna otsa üks korralik
„maokas“ maandumine. Plärts oli ilmselt kuulda kilomeetri taha
... Tõeline reklaamplakat ja loomulikult läksin õnge ning sõitsin
paarsada meetrit veel. Ja loomulikult ei juhtunud midagi:-)
See lõhepüük on ikka täielik
müstika. Vahel saad aru, mida peaks tegema, vahel mitte. Vahel oled
kala ära teeninud, vahel mitte. Eilset kala ma oma poole tunnise
sõudmisega kuidagi välja teeninud polnud. Samas eelmise nädala
pikad aerutamised ja võtuta jäämised ...või see kui mõned päevad
tagasi keegi soomlane tuli paadiga mürinal sügava algusesse, ma
jäin temast paarsada meetrit ülespoole, lasi landid sisse, tegi
kolm aerutõmmet ... ja tiris kala välja. See kas, kuidas ja kunas
see jõgi tahab kala välja anda on ikka täielik müstika.
Üleeile oli üldse hea päev
lõhepüügiks. Peremees Untol läks rootsi saare tagant korralik
kojamo ära ning teisel tiirul korjas samast paigast viie kilose kala
välja. Kui ilmad püsivad ja vesi langeb, siis võiks siin järgmised
päevad üsna huvitavad tulla.
Eile rohkem peale ei läinudki.
Veetsime perega õhtu erakämppas nautides mõnusat sauna.
teisipäev, 23. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 23. juuli 2013 - kolmas nädal algas
Eile õhtul sai kahepäevaselt
Rootsi-Norra reisilt (kus ritva autost välja ei võtnudki, kuigi kohad olid väga megad ...) õhtu kell 11 tagasi jõutud ja ei tekkinud enam
tahtmist paadiga peale minna. Tegime hoopis ühe korraliku sauna...
Hommiku kella üheksa paiku piilusin
aknast välja, lehed liikusid - voodisse tagasi. Kell pool kaksteist
sai lõpuks jalad alla aetud. Väljas kena päikeseline ja soe
(esimene see reis) ilm, kerge põhjatuulega. Peab ikka ära proovima,
käis peast läbi ja nii sättisingi ennast kella ühe paiku peale.
Vahetasin lante ja sättisin otsa
heledama tooniga: hejo lilla-oranz-rohekas, oranzika wäyla, ahvena
värvides jässe ja ühe tumedama teistele seltsiks, punase poppeli.
Jässega jändasin tükk aega, kuni ta ujuma sain. Selleks ajaks oli
üks jõe peal olnud paat minust kenasti möödunud ja sättisin
ennast veele.
Enda juures ridvad sisse ja ots Rootsi
saare poole. Kohe alguses hakkas tuul pinda käima, risti kaldaga
sisuliselt sõita ei saanud, kuna tuul tegi tamiilidele sellised
kaared sisse, et need ei mänginud. Tuult trotsides kammisin
saaretaguse ikkagi läbi. Ei miskit. Ei näidanud ennast ka keegi.
Kuna tuul ei olnud päris piki jõge,
vaid natukene soome ranna poolt, siis otsustasin tõmmata ennast
teise kalda alla, et tuulevarjus ranna äär läbi kammida. Tõmbasin
korraliku hoo sisse ja olles saanud vast neli-viis aerutõmmet tehtud
pani allavoolu poolne ritv (mille otsas hejo) ennast korralikult paindesse ning koheselt järgnes
kärr. Hoog oli korralikult sees ja otsustasin kohe ridvast haarata,
et vältida teiste tamiilidega segiminekut. Manööver ebaõnnestus
täielikult. Ühe landi sain küll korralikult sisse keritud, kuid
kahest teisest oli kala risti üle ja peagi tolknes üks neist
lantidest sama ridva tipus kinni, mille otsas lõhe märatses. Õnneks
tegi kala samal hetkel miski puhkepausi ja mul õnnestus lant ridva
tipust eemaldada. Kuidagi tirisin sisse ka neljanda vees olnud landi
ja harjuseõnge. Põhimõtteliselt oli terve paat sassis ja risti
vedelevaid ritvu täis:-)
Saanud kogu ülejäänud stuffiga
lõpuks ühele poole, keskendusin kalale. Lõhe oli poole mu
tamiilist jõhkralt maha kerinud ja üsna kaugel. Olin paadiga keset
jõge, ühe kalda pool kärestik lähenemas ja teisel pool madalik.
Otsustasin kiirelt, et kulgen koos kalaga selle madala osa läbi ja
suunasin aerudega paadi õigele joonele. Seekordne manööver
õnnestus, jõudsin kenasti madaliku lõpuni ja kala oli nii
kuuekümne meetri kaugusel minuga kaasas.
Sel hetkel tekkis järgmine takistus –
paat, mis enne mind laskus, oli minust vaid poolesaja meetri kaugusel
ja vajusin selgelt nende suunas. Karjusin neile, et minge eest, et
lõhega tulen; õnneks olid mõistlikud vennad, kerisid landid sisse
ja tõmbasid paadi kalda äärde – et ei segaks mind.
Kuna lõhe oli suur, siis langetasin
järgmise otsuse – kaldale. Ritv jalge vahele seisma, aerudega
kiirelt udjama ja peagi olin rannas. Kargasin vette ja sikutasin
kiirelt paadi kaldasse. Lõhe oli üsna koostööaldis ja ei teinud
mingeid minupoole sööste, mis oleksid ilmselt tamiili lõppemisega
päädinud ...
Ja siis läks väsitamiseks. Rannas.
Vaikselt sain kala lähemale ja nii kolmekümne meetri kaugusel tegi
lõhe korraliku küünla. Aga otsa jäi. Järgmised veerand tundi sai
teda vaheldumisi lähemale veetud ja tema poolt eemale ujutud ...
Kuni kümne meetri kauguseni tuli kala suhteliselt sujuvalt, kuid
siis oli kui müür ees ning kala vastas alati kümnekonna meetrise
sööstuga. Korraks sain kala juba kahva lähedale, kuid ta polnud
veel väsinud ning tegi järgmise korraliku mineku ... hetkeks käis
peast läbi, et äkki oleks pidanud kahvama, et kui nüüd peaks
pääsema...
Saades mõne aja pärast aru, et
selline jojo mäng kalaga kuidagi ei edene, otsustasin vantsida
paarkümmend meetrit allavoolu, nii et kala jääks minust ülesvoolu.
See tõi edu, veemassi takistus oli väiksem ja kala oli korraga nina
ees ning mõne hetke pärast uuesti kahekümne meetri kaugusel ...
Vantsisin uuesti kakskümmend meetrit
ja kordasin protseduuri. Sedapuhku ei jaksanud kala enam pika
sööstuga vastata, tegi nii viiemeetrise viimase ponnistuse ja vajus
mu kahva ulatusse. Esimene katse kahvata luhtus – üritasin kala
saba poolt võtta, kuid kala keeras järsult nina ringi ning põikas
kõrvale. Teine katse õnnestus ja kiirelt lohistasin lõhe kümne
meetrit kaldast üles. Käes. Kiirelt otsisin kivi ja koputasin paar
korda sellega ning vallandasin seejärel rõõmuhüüded.
Teine paat oli kogu seda etendust nii
viiekümne meetri kaugusel kalda ääres vaadanud ja tuli nüüd mu
saaki vaatama. Tänu neile sai tehtud ka fotod otse jõeäärest.
Käed värisesid veel pikalt enne kui
koduteekonna ette võtsin. Lõpuks ometi oli ta käes.
Lõhe, emane, 10 kg, 102 cm pikk; lant
lilla-oranz-roheline hejo (esimene võtt selle landiga), lant oli lõhel täiesti kurgus ...
pühapäev, 21. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 20. juuli 2013
Eile sai terve päev kulutatud
poikkiajontoajo vaatamisele – rallikross kruusaga kaetud ringrajal, igavesti vanade parsadega. See tundub olema ütlemata populaarne, osalejaid on sadu, rajaäär tööpäeval rahvast täis. Sõite toimub pea sada tükki päevas. Me väsisime kaheksa tunnise vaatamise järel ära ning tulime tulema, kuid võistlus jäi veel kestma ... Õhtul sai tunnikeseks peale mindud, enne kui reedeõhtune grill
algas ...
Hommik venis grilli tõttu lõunasse,
nii saigi peale mindud alles poole ühe paiku. Ilm mõnus, päike
piilus pilve tagant ja tuul väga nõrk. Vesi oli vihmaste päevadega
tõusnud lõpuks kõrgemaks kui siia saabudes oli. Nii oli rootsi
saarest järgi jäänud vaid üks hädine kivinukk. Täna oli esimene
päev kus eilsega võrreldes enam vesi polnud tõusnud.
Sättisin lõhe tarbeks seekord otsa:
must-lilla-punane jässe, must-punane-oranz wäylä,
must-punane-kärtspunane lilli, punane-kollane hejo.
Esimene tiir pakkus üllatuseks võtte
lantidele ja täieliku vaikuse putukaõngele. Kahe kose vahel, pumba
kõrval olevas augus, kus iga aasta kenad lõhed peidus, toimus
ootamatult võtt ... ahven.
Koskede lõppedes, punase maja lähedal
olevas augus otsustas keegi panna korraliku pläraka wäyla landi
kohal. Ise vaatasin tol hetkel korraks seljataha ja nii ei näinudki,
kas kala hüppas üle tamiili või käis lihtsalt veest väljas.
Kuulsin plärtsu ja nägin vaid järellainetust. Võtma teda panna ei
õnnestunud. Sõitsin küll veel korraks ülesvoolu tagasi, et uuesti
peibutada võtma, aga ei miskit.
Tiiru lõpuks, paatide sisselaskmise
koha rootsi rannikul otsustas jõu- ja ilunumbreid demonstreerida
lilli landi peal haugitatt. Selle korjasin seekord välja.
Teise tiiru aegu otsustas harjus suu
lahti teha. Neli harjusepoissi käisid paadis tere ja head-aega
ütlemas. Esimese kose all proovis keegi ka lanti, kuid võtu
tugevuse järgi pakuks harjust.
Kolmanda tiiru aegu oli ilm juba päris halliks keeranud ja pakkus ka väheke vihma. Tuul oli keeranud lõunasse ja puhus üsna tugevalt. Sõuda eriti polnud vajagi, pigem vaid suunda korrigeerida. Tegin pika laskumise, võttes ka sügavast pea pool kilomeetrit lisaks. Lõhe näitas ennast ainult sügava peal, hüpates kaks korda kenasti veest välja. Mul on tunne, et need on kohalike poolt miskid dresseeritud hüppajad, kes peavad kalameeste entusiasmi üleval hoidma:-)
Kolmas tiir ei pakkunud lantidega
ühtegi võttu, küll aga oli pool tiiru tõsiselt agar harjus.
Paadis käis kümmekond harjust ja mõned said ka ära võetud.
Enamasti võttis kala uppuvat putukat, kuid vahel ründas ka ujuvat.
Võtt katkes kui lõigatult peale korraliku saju algust.
Vihma tõttu sai ka varem maha tuldud –
vihmariided olid küll kaasas, aga jalas plätud ning peagi hakkas
kole külm...
Kuna pühapäeva hommik põrutame
kaheks päevaks Norra, siis tuleb tunnistada, et see nädal valmistas
pettumuse. Vaid üks lõhe võtt. Põhjused tegelikult lihtsad –
püüan enamus aega vales kohas. Kala ei ole suure vee tõttu
sügavike aukudest ülesvoolu liikunud. Loodan, et nüüd vesi langeb
ja kala tuleb ülespoole ka oma tavalistele paikadele.
reede, 19. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 18. juuli 2013
Eile sai tehtud tõsine tööpäev jõe
peal – kell kaksteist peale ja kell kümme õhtul maha. Vahele jäi
tunnike lõunat. Läbi sai kammitud oma tavalised kohad ja ette
võetud ka ka paaritunnine rännak sügava peale. Tulemuseks
lantidega üks haug ...
Mõned päeva eredamad hetked:
See oli esimene tiir kui laskusin
samast kohast, kus selle aasta ainukene kala tuli kui ühel hetkel
tõusis ilus lõhe paadi ja vette langevate tamiilide vahel pinnale
justkui näitamaks, et siin ma olen ja kätte sa mind ei saa. Ime, et
otse aerude kõrvale seda näitama ei tahtnud tulla.
Samas kohas, kus eile mul võtt oli
võeti lõuna ajal 10+ kala välja. Olin kohast umbes poole
kilomeetri kaugusel, kui eessõudev paat peale pikka võitlust kala
ära kahvas. Ilus kala oli.
Sügaviku peale tagasi ikkagi ei kisu.
Näed kus kala kaugel pinnal käib, kuid enamasti ei suuda täpset
asukohta kuidagi ära fikseerida ja sõidad ... kui nõela
heinakuhjadest otsides, ilma teadmata, millisesse see pandud on ...
Kogu päev tilkus pilvedest hõredat
vihma. Tuul oli üsna nõrk kui kella üheksa paiku õhtu mõlemad
lõppesid ja jõele tuli täielik vaikus. Umbes samasugune nagu
Norras platool kõndides. Selline isegi natukene häiriv. Iga kriuks,
mida ise teed kõlab räigelt kõvasti ...
Naaber sai viiekilose, Lasse
neljakilose kala. Laps ja naine korjasid kenad männikad maja ümbert
ära:-)
Kui lõhe ei taha tulla, siis ta ei
tule.
neljapäev, 18. juuli 2013
17. juuli 2013, päev eesti tuntud "salajärvel" :-)
Eile sai poisiga plaan paika pandud, et
läheme ja kiusame järve peal ahvenaid ning hauge. Tehtud - mõeldud
ja kella üheks olime järvel.
Ajasime küna sisse, viskasime oma
seljakotid paati ning panime kaldaäärt pidi minema. Järve üks
osa on soine ja teine mäe külje all. Valisime oma püügitsooniks
soise poole. Esmalt sai proovitud pöörlevatega piki kupulehti,
seejärel jigiga kaugemalt – ahven vaikis. Egas midagi, siis
võtsime ette haugid.
Rohuvaba lant otsa ja läbi
kupulehtede. Haugitatid ilmutasid ennast üsna pea, kuid otsa ei
kippunud jääma. Lõpuks ikka mõni kestis kuni paadini ning pakkus
poisile kerimisrõõmu. Peagi aga tüütasid nad ära ja läksime
suuremaid otsima. Õigemini küll sõudma, sest poiss tahtis
hirmsasti aerudega tegeleda. Sõudsime pikki kalda äärt kuni
mäepealse küljeni välja, kus panin lapse maha ja too läks onu
Unto ööbimispaika uudistama.
Pisut matkanud kobis kaaslane paati
tagasi ja võtsime suuna järgmise rohuse koha äärde. Siin õnnestus
meil lõpuks peaaegu Pettsoni vääriline haug otsa saada, kes
sikutas üsna kõvasti vastu ja üritas poissi üle parda tõmmata.
Lõpuks saime kala kenasti kahvani ja sealt edasi juba paati. Laps
oli ilmselgelt rahul oma suure kala üle, kuigi ei väsinud
meenutamast, et ega ta ikka nii suur ei olnud, kui see, mis tal
eelmine aasta ära läks ...
Haugidest tüdinud uudistasime ära oja väljavoolu kohas oleva paadivraki ning sättisimegi ennast kodu poole. Teel tehtud peatuste aegu hakkas lõpuks ka pisemat sorti ahven võtma, kuid me kippusime juba kodu ...
Õhtul läksin seitsmest Tornio peale.
Ilm imeline, päike paistis pilvede vahelt, tuul oli täiesti nullis,
selline tõeline lapi suveõhtu.
Tegin oma landimeeskonnas uuenduskuuri
ja sättisin püügile pea täiesti uue valiku: vasakule
sinakas-valge-punane hirvas, järgmisena wäylä lilla-oranz-punane,
seejärel wäylä must-oranz-punane ja lõpetuseks hejo
puna-kolla-roheline.
Marssides jõe äärde ootas ees nii
ülal kui allavoolu tühjus – ühtegi paati polnud peal. Mida imet,
sellist asja ei näe just iga päev. Esimeseks trassiks sai valitud
vana hea saarealune ja koskede kõrvalt, kuni paadilaskmise paigani
välja. Sõuda oli mõnus, kuid kala ei näinud. Hakkasin ritvu välja
kerima, et teisele tiirule minna, kui lõpuks keegi minust mõnekümne
meetri kaugusel allavoolu saba näitas. Panin kiiresti sissekeritud
landid vette tagasi ja jätkasin lõhe suunas kulgemist.
Kala ennast rohkem ei näidanud ja ka
lante ei rünnanud. Peale nähtud kala koha ületamist otsustasin
ikkagi teisele tiirule minna. Lante sisse kerides võttis kiruma,
sest neljast kahel oli rohi taga. Selline lapsik viga. Krt.
Seekord alustasin vahetult kärestike
eest ning sõudsin kõik kiired kohad korralikult läbi. Peale
viimasest kosest möödumist tõmbasin paadi kose taha jäävale
vaiksele alale ja kontrollisin landid üle.
Saanud vaevalt viimase landi
kontrollitud, haaras keegi mu hirvase ja üritas seda omistada. Löök
oli nõrk ja kärri ei järgnenud, selge haug. Sain ilma teisi ritvu
segamata kala paati ja saatsin ta tagasi.
Lasknud hirvase vette järgnes teises
pardas koheselt rünnak hejole. Aga ei jäänud külge. Kahtlustan,
et seegi oli kas haug või mõni suurem harjus. Igal juhul lõhe see
ei tundunud olevat, liiga hädine võtt ...
Kammisin kosetaguse põhjalikult läbi,
ühtegi kala nägemata ja suundusin jõe keskele tagasi. Soov oli
võtta allpool nähtud lõhe uuesti ette. Landid kenasti mängimas,
ilm suurepärane, sõudmine ei nõudnud just suurt vaeva, tegin õlle
lahti. Mõnus oli püüda.
Sõudsin kala näidanud koha uuesti
läbi; ei miskit. Kell ka juba üsna palju ja peas hakkasid kummitama
saunamineku mõtted kui otsustasin, et aitab ja ... keegi ründas
hejot. Ritv tegi korraliku paugu, kuid kärri ei järgnenud. Krt. Ei
jäänud otsa. Sõudsin samas kohas veel viis minutit ja otsustasin
paadi sada meetrit ülespoole tagasi viia, et veel korra üle tulla.
Plaan sai ellu viidud, tulemuseks aga
ei miskit. Hakkasin oma ritvu kokku panema kui kuulsin, et üleval
pool keegi midagi taob. Peremees Unto oli otsa meelitanud kolmekilose
lõhe ja materdas teda paadis. Kala võttis tumepunast jani.
Rääkisime veel viis minutid õhtuseid
muljeid ja oligi aeg minna saunatama.
teisipäev, 16. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 15.-16. juuli 2013
Õhtul sai peale keelaja lõppu kiire
tiir tehtud ja ka üks kena kala saare all ära nähtud, kuid võttu
ei olnud.
Lasse oli õhtul peal koos oma koos naisega – nüüd pole mul siin enam midagi teha, sest Lassel on kombeks kõik suured kalad välja rookida:-)
Lasse oli õhtul peal koos oma koos naisega – nüüd pole mul siin enam midagi teha, sest Lassel on kombeks kõik suured kalad välja rookida:-)
Hommikul sai kõvasti magatud, kuna
plekkkatuse sabin andis märku kõvast vihmast. Kella
kaheteistkümneks tundus suurem sadu läbi olevat ja sättisin ennast
vee peale. Tuul oli olematu ja vihmast oli järgi jäänud peenike
seenekas. Sooja vaid kaksteist kraadi. Vesi oli jões ööpäevaga tõusnud viis sentimeetrit.
Järgmisena tõmbasin paadiga risti
üle jõe soome poolele, koski proovima. Kammisin kalda ja
kosevahelise ala läbi, tõmbasin seejärel jõe keskele ja peale
viimast koske uuesti kalda äärde. Kontrollisin just oma lante,
vahel rohtu kipub külge jääma, kui üks tõeline iludus tegi ligi
sada meetrit eemal väga uhke hüppe. Tundus üsna suur kala olevat.
Landid kontrollitud suundusin seda kala otsima. Koht kus kala hüppas
oli kiire voolu piiril ja ei ole üldse kindel, et temast üle
suutsin sõuda. Paat läks voolus liialt kiirelt allavoolu, ja ei
õnnestunud ennast „piirile“ sättida.
Sõudsin seejärel soome kalda kuni
paatide slipini välja, kui hakkas korralikult sadama. Hing ei andnud
aga rahu, panin mootorile hääled sisse ja põrutasin paadiga
ülalpoole koske, et seda lennukat kala veel korra proovida. See
laskumine tuli paremini välja, kuid tulemus oli täpsel sama mis
esimesel laskumisel ...
Vihma aga tuli ja tuli. Jõudnud uuesti
paatide sisselaskmise kohani olin läbimärg. Otsustasin aga veel
jonnida ja jätkasin kulgemist sügava peale. Vaevalt sada meetrit
sügava algusest nägin allavoolu, nii viiekümne meetri kaugusel
kellegi selga korraks veepinda lõikavat. Koht kus kala pinnal käis
oli aga selline, kus ühtegi märki orientiiriks võtta polnud.
Sõitsin siis tunde järgi natuke rootsi kalda poole lootuses saada
samale joonele kalaga. Paar minutit hiljem käis kala uuesti pinnas,
ikka veel minust rootsi kalda poole. Ukerdasin siis veel kalda poole.
Rohkem, aga kala ennast ei näidanud; nii kammisingi suhteliselt
suvalise koha peal, kus omast arust kala oli näinud. Tulemuseks
teadagi mis.
Sõudsin veel oma viisteist minutit ja
andsin külmale alla. Kodinad kokku ja kodu. Tagasiteel nägin veel
ühte hüpet koskedest allpool, kuid minu isu oli selleks korraks
täis.
Harjuse õng vedeles ka kogu aeg sees
ja andis ka paar pisemat harjust. Miskil imelikul põhjusel kippus
enamus võtte aga mitte otsa jääma. Peab vist oma teise putuka otsa
panema ...
PS! Eile trotsisime koledat ilma Kattilakoskil. Keski rootslane seal väikest harjust välja katkus, ussiga. Kala tuli ikka usinalt, pea iga viskega.
esmaspäev, 15. juuli 2013
Väylänpää, Tornio jõgi, 14. juuli 2013 - oli see vast päev
Hommikune äratus juba tavaks saanult
kell 10. Eilse päeva jutt kirja pandud, vaatasin aknast välja –
tuul. Selge, jõele asja ei ole.
Otsustasime poisiga hoopis jooksma ja
jalgrattaga sõitma minna (igal ühel omad vahendid:-). Tulime
tagasi, tuul maas. Ohhoo, ikkagi võimalus peale minna enne püügirahu
aega , mis algab õhtul kell seitse ja lõppeb 24h hiljem.
Sättisin ritvad ja landid valmis ning
kõmpisin kell pool kaks mäest alla jõe äärde. Landivalik oli
järjekordselt uuendatud ja nii sai otsa seatud vasemalt paremale
lugedes: lillakas-punakas jässe, lilla-tume poppeli,
must-punane-oranzikas wäylä, must-punane-kärts punane lilly.
Selgelt oli tunda eilse õhtu moejoont, mis naabrile korraliku lõhe
kaldale tõi:-)
Kohe alguses sai langetatud otsus, et
täna olen enamuse ajast koskedest allpool ja enne tagasi ei tule kui
püügirahu aeg käes. Alustasin rõõmsalt rootsi poolel. Ilm
päikeseline vahelduva pilvisusega, tuul üsna nõrk ja enamasti
läänest. Vesi enamvähem sama kõrge kui eile (paadist sai kõvasti
vett välja visatud – öösel oli ikka korralikult sadanud).
Võtsin ette kõigepealt saarealuse.
Kammisin selle läbi, koos vahepeal edelasse keeranud tuule abil.
Kedagi ei näinud, kedagi polnud kodus. Edasi soome rannikule ja kose
lähedalt allapoole. Mitte ühtegi kala, ei võtmas ega hüppamas.
Jõudsin viimasest kosest allapoole oma lemmikkohta, ja ka seal ei
miskit.
Hommikune otsus vajas teostust - edasi
sügaviku poole. Jätkasin matkamist allapoole. Pisut enne paatide
sisselaskmise kohta, rootsi poolel asuvast punasest mökkist
ülesvoolu, nii kuuskümmend meetrit rootsi rannast, käis keegi
pinnal. Ei hüpanud, vaid miski vari oli korraks, ja siis enam
polnud. Sinna oli kõva sada meetrit minna ning võtsin selle
orientiiriks. Läks viis minutit mööda ja samast kohast ca 100 m
allavoolu pani 3-4 kilone sellise kõrgpilotaazi vee kohal, et
gagarin poleks oma lennuoskuste poolest lennulubagi saanud... Veel
paar minutit ja samal kaugusel jõe keskkohas tegi keegi pea
samaväärse lennu vastu. Sedapuhku tegemist kalaga, mis tume nagu
... tont noh.
Vähe sellest, mõni hetk hiljem vastas
eelmise koha lähedal vähe kopsakam kala (6-7 kilo) lennuga, mille
pikkus läheneb eesti rahvusrekordile kaugushüppes. Täielik müstika
– kõik panevad järjest ... ja siis tekkis jälle vaikus.
Jätkasin oma allavoolu kulgemist samas
suunas, kus esimest kala pinnas nägin. Kuna tuule suund oli
vastuvoolu, siis liikumine sinna oli kole aeglane, aga sõuda samas
lihtne. Jõudes sellest kohast nii 40 meetri kaugusele käis keegi
uuesti ennast näitamas. Aga õrnalt, aru ei saanudki, on lõhe või
miski muu kala. Koht kus kala käis oli suhteliselt sileda
veepinnaga, millele järgnes kerge ja tihe lainetus. No ei saa
eksida. Keegi pidi olema. Lähenesin vaikselt sellele kohale ja
sõitsin sellest vasemalt ja paremale üle. Ei miskit. Ja siis nägin,
et keegi käis korra seal tiheda lainetuse piiril, mis on vaiksest
kohast nii kümme meetrit eemal, pinnal. Tõmbasin paadi otseks,
seejärel risti jõega rootsi ranniku poole ja landid libisesid
sellest kohast kenasti üle. Kõik tore, aga midagi ei toimu. Seadsin
paadi uuesti otseks (piki voolu) ja tõmbasin mõned korrad
tugevamalt vastuvoolu, et sama koht veel kord üle sõita. Seejärel
kruttisin paadinina 45 kraadi soome suunas, tegin kaks kiiremat
tõmmet ja jäin ootama. Ridvaotsad mängisid kenasti. Tegin samas
suunas veel paar tõmmet. Ja miskil imelikul põhjusel jäin vahtima
vette samasse kohta, kus vasakult kolmanda ridva tamiil vette langes.
Samal hetke tõusis seal keegi vee pinnale, keeras rahulikult oma
küüru üle vee ja samal hetkel nägin kuidas ritv vajus jõuliselt
alla. Vaatepilt oli vapustav, selle kellegi selg oli nagu ...
korraliku suure koera turi, sõna otseses mõttes jõhkralt paks.
Reaktsioon oli õnneks paigas ja
vajutasin koheselt aerudele. Kolm kiiret tõmmet, ritv vajus alla,
sidur tegi häält ja kala kadus vaikselt vee alla. Nagu aegluubis.
Või nagu multikates, kus miski vesimadu vaikselt ennast veekohale
keerab ja siis sügavusse kaob.
Ja jäi taha ning sidur sai laulda.
Kümmekond sekundit, kus kala liikus allavoolu ja mina kruttisin
esimese ridva sisse. Siis ta peatus. Haarasin ridva ja hoidsin teda
pinge samal ajal teise käega üritasin kruttida teisi ritvu sisse.
Paat liikus samas allavoolu ning pidin tegevuse katkestama, et tamiil
ei lõtvuks. Paat vajus kalast ja järgmine siduri kärin andis
võimaluse teised ridvad paati toimetada. Paari minutiga olin valmis
– kuradi harjuseõng ei tahtnud ühe käega kuidagi paati tagasi
tulla.
Kõik vahendid sees, aerud paadis, paar
kilomeetrit ilma korralike kivideta siledat vett ootamas, olin valmis
oma rekordkala väsitamiseks. Lõhe oli istunud kõik see aeg põhjas
ja vaid korra oli lajatanud oma sabaga veepinda. See oli üks suur
saba...
Võtsin ridva ja sättisin ennast
väsitamiseks mugavamasse poosi. Kala ei olnud kaugel, paarkümmend
meetrit paadist ja kõik tundus olevat kontrolli all ... ja siis
lõtvus tamiil.
lant mis pistis plehku lõhe suust:-) |
Esimene emotsioon oli pühendatud
lingivistika huvilistele – kõikvõimalikud p...., v...., f...., k
...., p ...., tuttavad emakeelsed ja võõrkeelsed sõnad said selge
väljenduse osaliseks...
Edasi tuli kahetsus. Olen saanud
kuuteistkümnese ja nägin teda vees, see kes täna seal oli, oli
suurem.
Järgmisena tuli hetkeline rahu, ma
vähemalt nägin teda. Ja soovisin talle tagantjärgi head teed
minna...
Ja lõpuks jäi peale ikkagi
kahetsus:-)
Edasisest püügist eriti asja ei
saanud, mõtted olid eelmise kala juures ja sõitsin lihtsalt
püügiaja surnuks.
Ju siis polnud minu kala ...
Õhtul käisime "eräkämpas" grillimas ja saunatamas. Väga äge koht, keset metsasid. Ja mõnus saun.
pühapäev, 14. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 13. juuli 2013 - naabrimehel võimas kala
Hommikul, õigemini ennelõunal :-)
silmi lahti lüües akna taga vihm. Tuult õnneks ei paistnud olevat.
Otsustasin siiski vihmariideid testima minna.
Landid samad millega eile sai
lõpetatud. Tuul jõel sedapuhku risti vastupidi eilsega, puhudes
vastuvoolu ja üsna õrnalt. Sellise tuulega maru mõnus paati lükata, enamuse tööst teeb tuul ise ära.
Sai tehtud kahe tunnine tiir ja maha
tuldud. Ei näinud ühtegi lõhet ja vaid üks harjus proovis vihmas
ujuvat putukat.
Õhtuks vihm lõppes ja kella kuu paiku
sai mindud teisele katsele. Lantides sai tehtud paar vahetust,
nii läks landivalikut esindama: lillaka selja ja kollase kõhuga
hejo, must-puna wäylä, tradisiooniline lilla poppel ja erkpunane
jan.
Esimene tiir näitas nelja kala.
Kõigepealt saarealuses augus keeras korralik saba ennast pinda umbes viieteist meetri kaugusel. Pulss lõi kohe lakke. Sai
temast paar korda üle sõidetud, kuid lõhet käima ei saanud. Teine
kala oli teise kose ees, keset jõge ja rühkis ülespoole. Nägin
teda alles siis kui ta mu kõrval oli ... Kolmas ja neljas näitasid
ennast kolmanda kose ja paadilaskmise paiga lähedal. Ühest neist
õnnestus üle sõita teisest mitte – keski tropp laskus must
kiirustades mööda ja trügis vahele.
Lõpuks ometi oli ka harjus aktiivseks
muutunud ja nii neid käis iga natukese aja tagant otsas. Enamus
selline 25-30 cm kala, mis tagasi sai lastud, üks väheke viisakam sai paati endale seltsiks tõstetud.
Teine tiir sedapuhku, mille tegin
eelmise jälgedes, ei näidanud ega andnud ka midagi (peale
harjusepunnide). Ainuke elevam hetk tekkis just vahetult enne
lõpetamist kui üks harjus otsustas selgapidi landi ette jääda
ning kergelt ritva kõigutada...
Paate peale palju. Enamus sügavikus.
Ja ka õigusega. Kella üheksa ja kümne vahel sai
naabrimees hakkama tõelise vägiteoga ja tõi kaldale kena 13.2
kilose mammi. Võimas kala tuli sügavikust ja landiks jässe.
PS! Vesi jälle viis senti madalam kui eile samal ajal, kõrge vee aeg nüüd läbi.
laupäev, 13. juuli 2013
Väylänpää, Tornio jõgi, 12. juuli 2013
Ilmateade lubas normaalset pilvist ilma
koos suhteliselt vaikse tuulega. Nii sai otsustatud, et täna me ei
rända ja ma saan kala püüda.
Peale läksin kell 1 päeval. Landid
said jäetud samad mis eile. Mökki aknast vaadates tundus ilm kena,
päikeseline hoolimata ilmateatest ja ka puud tuule käes väga ei
kõikunud, kuid jõe äärde astudes sain aru, et tegelikkus päris
nii roosiline ei ole. Tuul polnud jõel küll nii tugev kui eile,
kuid siiski mõõdukas. Egas midagi, tuleb ruotsi kalda alt varju
otsida. Nii sai ette võetud marsruut Tupo jõe suudmest kuni paatide
sisselaskmise kohani rootsi poolses rannas. Edutult. Isegi ühtegi
lõhet ei käinud pinnal.
Kella nelja paiku tulin maha ja tegin
lõunapausi ning peale seda tagasi. Sedapuhku tegin lantides
vahetused ja panin kuldse jässe asemele saksa lipu värvides jässe;
samuti võtsin otsast „talismani“ (lillaka poppeli) ning panin
tema asemele tumepunase-roheka poppeli.
Tuul oli vahepeal veelgi tõusnud ning
püük ei tõotanud tulla just eriti mõnus. Sättisin ennast
sedapuhku soome kaldasse – otsustasin tuult trotsida, äkki kala
siin kaldas. Ning aerutasin vaikselt ja tulemusteta oma tavalisse
lõpppunkti. Sügava peal nägin eemal ka ühte kala pinnal käimas,
kuid sinna mind täna kohe mitte ei kiskunud.
(Mulle kohe ei meeldi sügavikus püüda
– ei saa aru, kus kala võiks olla, vesi liigub ühtlaselt, märke
mida lugeda ma kas ei märka või neid siis pole, veealuseid kive on
vähe näha ... Koskede vahel seevastu on kõik teistmoodi, põnevam,
kivi siin ja kivi seal, ei miskit uimerdamist, kogu aeg on tegevust
(sättimist). Olen korra või kaks aastas ka sügaviku ette võtnud,
kuid sedagi eesmärgil, et pääseda järgmisele kärestikule:-))
Vahetasin värskelt pandud jässe
välja, ei saanud teda korralikult mängima ja andsin võimaluse
punakale janile. Võtsin ette viimase tiiru. Ka see möödus nii nagu
eelmised. Kõik lõhed oleks nagu edasi liikunud ja selle paiga maha
jätnud.
Peale paari päeva „tühja sõitmist“
tekib alati tunne, et teed kõike valesti ja hakkad vigu otsima. Nüüd
see tunne käes:-)
PS! Selle aasta lõhest tegi naine nii head road, et isegi mulle (kes ma kala tavaliselt eriti ei söö) läks nii ahju- kui ka soolakala väga heasti korda. Kiidame kokka!
reede, 12. juuli 2013
Tornio jõgi, Väylänpää, 11. juuli 2013
Päeval võtsime autole rattad alla ja
veetsime päeva matkates Yllase radadel.
Õhtul mökki juurde tagasi jõudes oli jõe peal kõva tuul. Põhja suunast, täpselt piki jõge. Peale ei kippunud enne kui kella üheksa paiku tuuleiilid natuke vaiksemaks olid jäänud.
Õhtul mökki juurde tagasi jõudes oli jõe peal kõva tuul. Põhja suunast, täpselt piki jõge. Peale ei kippunud enne kui kella üheksa paiku tuuleiilid natuke vaiksemaks olid jäänud.
Varustasin kaks ritva uute lantidega –
üks täna ostetud must-puna wäylä ja jässe must-lilla-tume kuldne
jässe. Poppel ja teine jässe jäid endiselt otsa. Nüüd siis kaks
punakamat tooni ja kaks mitte.
Panin mootori käima ja võtsin suuna
ülesvoolu Tupo jõe suudmesse. Pole sealt kunagi ühtegi võttu
saanud, kuid mökki peremees ja jässe lantide tootja hirmsasti
kiidavad sealset auku ja nii ei andnud hing (ahnus?) järgi ja
sinna sai mindud.
Lante vette lastes sain kohe aru, et
ikka liiga vara sai veel peale tuldud. Tuul tõmbas vahel sellised
iilid üles, et aerudele tuli valu anda nii nagu tegeleks miskil
aerutamise meistrivõistlustel kellegagi võidu ajamises...
Tuule tõttu ei riskinud ka harjuse
ritva leotada – kui harjus otsas ja seda välja võtad, jõuab tuul
paadi kenasti risti keerata ja liinid sassi lüüa. Parem mitte,
lohutasin harjuseritva paadi põhja tagasi sättides.
Landid sees, sai püük alata, tupojõe
auk, vahepeale kiirevooluga ala ja siis saare ääres kalda lähedale.
Pilk saarele ütles, et vesi on vaid mõned sentimeetrid alanenud,
sest üle veepinna oli näha vaid paari kivikest (ja ühte parti, kes
liikumatult seistes kaugelt vaadates kivi mängis). Kuna saarealune
moodustas jões laiema „pauna“ kujulise koha, siis kattis üleval
pool olev rannikumets natukene tuult ära ja siin sai juba sõuda.
Otsustasin, et võtan siin pigem aeglaselt ja ei kiirusta teistesse
kohtadesse (tuule meelevalda). Kuna tuul lubas sättisin ka oma
harjuseridva sisse.
Saarealune on huvitav koht.
Põhjasügavus vaheldub siis pidevalt ning läbi aegade on siit
saadud pidevalt kalu. Olen ka ise siin üsna palju kala pinnal
näinud, kuid pole kunagi ühtegi võttu (peale harjuste, keda siin
on üsna palju) saanud. Seda meeldivam ja ootamatum oli hetk kui
värske wäylä landi ritv ootamatult alla vajus. Koht kus võtt
toimus oli üsna kalda lähedal, nii 7-8 meetrit rannast ja vaikses
voolus. Olin paadi just piki jõge keeranud ning vedamise kiirus oli
üsna madal. Vajutasin kiiresti aerudele ja tegin kolm-neli tõmmet.
Keegi jäi taha ja kuulsin 2-3 sekundit siduri kärri (või tahtsin
kuulda?) kui tekkis vaikus, paat seisis paigal, kala seisis paigal;
haarasin ritva ja haakisin – keegi on otsas, aga ei liigu ei minu
poole ega ka eemale, nagu kivi taga. Panin ridva ruttu põlvede
vahele ja suunasin paadi randa. Siin hea teda sikutada ja teise käega
lante välja kerida. Kala sai üsna pea kivi tagant välja ja tuli
vaikselt ilma ühegi sööstuta lähemale. Kurat, see küll lõhe
pole, haugiraisk. Poolteist-kaks kilo haugi oli minu õhtust rahu
rikkuma tulnud. Saatsin ta tagasi vette (tean küll, et ei peaks,
kuna kohalikud käsivad kõik haugid kaldale visata, aga kalajumalaks
ennast pidada ei taha).
Seadsin oma ridvad uuesti korda ja
jätkasin kulgemist allavoolu. Kella üheteistkümne paiku lõppes
lõpuks tuul ja kuna päike oli üsna madalal läks jõepeal üsna
külmaks. Vedasin lante kuni paatide sisselaskmise paigani. Võtte ei
tulnud ja vaid ühte lõhet nägin teise kose kõrval pinnal
mängimas.
Ühe harjuse sain ka vahetult enne
koske, kuid liialt väikese, et kaasa võtta.
Täna minu lõhet jões ei olnud :-)
Tellimine:
Postitused (Atom)