Õhtu kell seitse lõppes püügirahu
ja jõgi vallutati paatidega. Kuna tuul oli endiselt korralik, siis
ise jäin ootele kuni kella poole üheksani, mil tuuleiilid lõppesid.
Alustasin oma selle aasta püüki
järgnevate vobleritega: vasakule lilla-helepunane jässe, seejärel
eelmisel aastal ostetud ja praktiliselt kasutamata pruuni selja ja
kollase-punase kõhualusega wäylä, kolmandaks traditsiooniline
sinine-lilla poppeli ja viimaseks punane jan.
Kobisin oma ritvade ja varustusega
paati ning seadsin selle sõidukorda. Unto oli sedapuhku andnud mulle
oma lemmikpaadi – kuna mökkid olid kõik täis, siis paatidega
kitsas käes ning peremehele endale ei jäänud miskit. Paat oli iga
aasta kasutatutest väiksem ja kitsam. Kergem ja sellevõrra
ebastabiilsem. Peale minnes tekkis esimeste tõmmete järel kerge
ebakindlust – lained kõigutasid paati üsna kenasti.
Seadsin landid kiirelt sisse ja lasi
piki Soome kallast allapoole. Enamus peal olnud paatidest, kokku oli
peal kuus paati, sõudsid Rootsi kallast; nii oli mul üsna vaba vesi
allavoolu suundumiseks.
Jõgi oli üsna vaikne, kala ei
mänginud; vaid vahel harva käis mõni forellijupats pinnas. Esimest
lõhet nägin hüppamas üsna kaugel teise allavoolu oleva kärestiku
kõrval, keset jõge. Mingi valemiga poleks õnnestunud nii lühikese
vahemaa jooksul kalda äärest keskele saada ja nii ta minust sinna
hüppama jäi.
Teine kala näitas ennast kaks korda
peale kolmandat kärestikku. Lõhe keeras paarikümne meetri kaugusel
kaks korda oma selja veepeale. Ilus kala, silma järgi nii 6-7 kilo
kindlasti. Temale õnnestus kuidagi ka „peale“ sõita (st. landid
üle asukoha vedada), kui võtma teda ei saanud.
Kolmandat kala ainult kuulsin - plärts
käis vees alles siis kui juba möödunud olin.
Kell 11 panin ridvad kokku ja sõitsin
koju. Esimene päev võttu ei andnud, kuid kala on jões olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar