Hommikul ärkasin kella kaheksa paiku
ja poole üheksast istusin paati. Lantides tegin ühe vahetuse –
wäylä, mis eile oli küll demonstreerinud ilusat mängu, kuid mille
värvid tundusid kahtlased, maandus uuesti landikasti. Asemele läks
must-punane poppeli.
Ilm külm, vaid kümme kraadi sooja ja
vihma kallas. Tõeliselt ebamugav püügiilm. Natuke kompenseeris
seda koledust tuul, mis oli vaikne ja oli öösel 180 kraadi
keeranud, puhudes nüüd vastuvoolu.
Otsustasin alustada soome kaldast ja
tõmmata peale esimest kärestikku keset jõge. Ilm oli jõelt enamuse paatidest eemale peletanud, vaid kaks olid jäänud vihma trotsima.
Jõudes esimese kärestiku lähistele
nägin kaugel eemal ühte heledat sähvatust – lõhe hüppas. Keset
jõge, suund mul kenasti sinnapoole.
Landid mängisid ilusti, kontrollisin
neid mõne aja tagant, et rohtu konksudesse ei jää ja liikusin
sujuvalt allavoolu. Esimene kärestik – ei midagi, teine kärestik
– ei midagi, kolmas kärestik – jälle ei midagi. Kaks ülejäänud
paati olid lahkunud ja minu ees oli paari kilomeetrine veteväli ilma
ühegi liikuva objektita.
Pikapeale ronisid niiskus ja jahedus
kontideni ning peas hakkas tiksuma mõte kojuminekust. Otsustasin
veel viimased kolm-nelisada meetrit võtta ja siis asjad kokku panna.
Viimasest kärestikust oli juba sada
meetrit möödas, kui tõmbasin jõe keskpaigast paadinina kalda
suunda. Peast käis läbi mõte, et kui siin kala võtaks, oleks küll
hea – allpool paar kilomeetrit rahulikku vett ja kala väsitamine
oleks ülimalt mugav.
Ja siis rabas keegi vasakpoolset ritva. Ootamatult, nagu ikka. Vajutasin kiiresti aerudele ja tõmbasin paar kiiremat tõmmet. Kala
jäi otsa ja sidur hakkas mängima. Kasutasin juhust, et parempoolne
ritv sisse kerida, kui järsku rabas teine kala vasakult teist ritva.
Sattusin segadusse, et kummaga siis tegeleda. Kuna aga värskem võtja
tegi kohe hüppe, siis nägin ära, et tegemist on nelja-viie kilose
kalaga ja rabasin ikkagi esimesena võtnu. Too polnud veel pinda tulnud
ja käristas usinalt sidurit.
Kaks kala korraga mõlema ridva otsas,
see oli midagi sellist, millest ainult unistada olin osanud.
Reaalsuses tekitas see aga kokku paraja jama. Kerides tühje ritvu
sisse sõitis väiksem kala üle kõikide tamiilide ja pidin suure
sasi vältimiseks tamiili katki tegema. Viimasel hetkel, sest juba
oli ta ka üle teise lõheliini sõitnud ja seda pooma hakanud.
Väiksem pääses koos musta-punase poppeliga...hea lant oli.
Sain kaks ülejäänud ritva kuidagi
sisse ja võimaluse kalaga tegelema hakata. Peale mitmeid sööste
keeras kala lõpuks pinda. Ilus hõbedane lõhe, lant suust väljas
ja kinni vaid kahe haruga. Lasin lõhel vaikselt edasi-tagasi sõita
ja ei kiirustanud. Unto soovitus oli jamade vältimiseks kahvata kala
alles siis kui kõht ülespoole. Kulus umbes viis minutit ja lõhe
hakkas väsima, keeras korraks kõhu üles ja punnitas siis veel ühe
väikese sööstu. Otsustasin kahva haarata. Esimene katse kahvata ebaõnnestus, kala pani oma viimase jõu mängu ja põikas kahvast
eemale. Teisel katsel sain ta sisse. Tõstsin lõhe paati ja läks
märatsemiseks. Keerasin kahva kahekorra, et kala hüpates välja ei
saaks ning haarasin nuia. Paar koputust ja lõhe taltus. Tõstsin ta
koos kahvaga paadi tagumisse otsa ja vallandasin oma „tarzani
hüüde“. Emotsioonid ja adrenaliin olid täiega laes ja seda said
kuulda nii soomlased kui ka rootslased:-)
Paadiga randa sõites tegin rannas fotokaga paar
klõpsu ja tirisin kala mäest üles mökki juurde. Kätte oli jõudnud aeg konjaki
avamiseks, hoolimata sellest, et kell polnud veel üksteistki.
Lõhe kaal 7,3 kilo, pikkus 94 cm,
landiks jässe lillaka pea ja helepunase sabaosaga. Lant purunes täielikult.
Kahvaga väljavõtmine on ikka jama –
kalal hüppab kahvas üsna mitu korda ja soomused saavad kannatada.
Lõpuks koju jõudes näeb lõhe nii räsitud välja nagu oleks
kõvasti tappa saanud.
Täna siis keedetakse lõhesuppi:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar