Tornio jõgi, Väylänpää, 24. juuli 2013

Lõpuks ometi on lappi saabunud suvi. Päev täis päikest ja sooja üle kahekümne kahe kraadi. Võrreldes norra retke kaheksa kraadiga on vahe päris kena. Ja tuul ka maas, nõrgalt jõe peal vahel puhub, aga mäeotsas mökkis ei liigu mitte üks leht.

Sellist ilusat ilma ei saa ju ometi lasta raisku minna ja nii sai tehtud päeva jooksul kaks otsa.

Esimesest aerutõmbest oli kohe tunda, et tahtmist ja motivatsiooni veel ei ole. Nii saigi sõidetud pigem kohusetundest, sest ikkagi viimaseid päevi kohal ...

Lantide meeskonnas tegin ühe muudatuse, asendades eilse ahvena värvides jässe kollase-oranzi-pruunika hirvasega (vist – landi keelel polnud nime peal ja mälust on täiega kustunud, kelle oma see oli...). Sõudsin esimese tiiru rootsi saare tagant, soome kärestike kõrvalt ja siis uuesti rootsi ranna külge kuni paatide sisselaskmise kohani. Hüppeid ei näinud. Harjus ei võtnud. Üks punn saare kõrval ronis ujuva putuka otsa, kuid rohkem isegi ei proovinud keegi.

Teine tiir üsna sama trass, kuid kärestike juures keerasin paadi vaiksesse vette, kuid ka sealt ei miskit. Kogu laskumise peale jälle vaid üks harjus ja ei ühtegi lõhet pinnal käimas. Hakkasin oma ritvu just kokku korjama, kui viimaks sügava peal, nii sada meetrit edasi demonstreeris kena kala oma ilu – kõrge hüpe ja loomulikult sinna otsa üks korralik „maokas“ maandumine. Plärts oli ilmselt kuulda kilomeetri taha ... Tõeline reklaamplakat ja loomulikult läksin õnge ning sõitsin paarsada meetrit veel. Ja loomulikult ei juhtunud midagi:-)

See lõhepüük on ikka täielik müstika. Vahel saad aru, mida peaks tegema, vahel mitte. Vahel oled kala ära teeninud, vahel mitte. Eilset kala ma oma poole tunnise sõudmisega kuidagi välja teeninud polnud. Samas eelmise nädala pikad aerutamised ja võtuta jäämised ...või see kui mõned päevad tagasi keegi soomlane tuli paadiga mürinal sügava algusesse, ma jäin temast paarsada meetrit ülespoole, lasi landid sisse, tegi kolm aerutõmmet ... ja tiris kala välja. See kas, kuidas ja kunas see jõgi tahab kala välja anda on ikka täielik müstika.

Üleeile potsatasid meie naabriteks neli soome meest, kes ei olnud siin enne käinud. Tamperest pärit. Läksivad siis mehed eile veele ja tulisivad tagasi 10.5 kilose väga ilusa lõhemammaga. Kahva varre väänasid katki, aga lõhe said kätte. Müstika. Püüdja isiklik kala rekord paranes kahe kilo pealt viis korda. Ilmselt jääb see päev püüdjale pikaks ajaks meelde:-)

Üleeile oli üldse hea päev lõhepüügiks. Peremees Untol läks rootsi saare tagant korralik kojamo ära ning teisel tiirul korjas samast paigast viie kilose kala välja. Kui ilmad püsivad ja vesi langeb, siis võiks siin järgmised päevad üsna huvitavad tulla.

Eile rohkem peale ei läinudki. Veetsime perega õhtu erakämppas nautides mõnusat sauna.