Väylänpää, Tornio jõgi, 14. juuli 2013 - oli see vast päev

Hommikune äratus juba tavaks saanult kell 10. Eilse päeva jutt kirja pandud, vaatasin aknast välja – tuul. Selge, jõele asja ei ole.

Otsustasime poisiga hoopis jooksma ja jalgrattaga sõitma minna (igal ühel omad vahendid:-). Tulime tagasi, tuul maas. Ohhoo, ikkagi võimalus peale minna enne püügirahu aega , mis algab õhtul kell seitse ja lõppeb 24h hiljem.

Sättisin ritvad ja landid valmis ning kõmpisin kell pool kaks mäest alla jõe äärde. Landivalik oli järjekordselt uuendatud ja nii sai otsa seatud vasemalt paremale lugedes: lillakas-punakas jässe, lilla-tume poppeli, must-punane-oranzikas wäylä, must-punane-kärts punane lilly. Selgelt oli tunda eilse õhtu moejoont, mis naabrile korraliku lõhe kaldale tõi:-)

Kohe alguses sai langetatud otsus, et täna olen enamuse ajast koskedest allpool ja enne tagasi ei tule kui püügirahu aeg käes. Alustasin rõõmsalt rootsi poolel. Ilm päikeseline vahelduva pilvisusega, tuul üsna nõrk ja enamasti läänest. Vesi enamvähem sama kõrge kui eile (paadist sai kõvasti vett välja visatud – öösel oli ikka korralikult sadanud).

Võtsin ette kõigepealt saarealuse. Kammisin selle läbi, koos vahepeal edelasse keeranud tuule abil. Kedagi ei näinud, kedagi polnud kodus. Edasi soome rannikule ja kose lähedalt allapoole. Mitte ühtegi kala, ei võtmas ega hüppamas. Jõudsin viimasest kosest allapoole oma lemmikkohta, ja ka seal ei miskit.

Hommikune otsus vajas teostust - edasi sügaviku poole. Jätkasin matkamist allapoole. Pisut enne paatide sisselaskmise kohta, rootsi poolel asuvast punasest mökkist ülesvoolu, nii kuuskümmend meetrit rootsi rannast, käis keegi pinnal. Ei hüpanud, vaid miski vari oli korraks, ja siis enam polnud. Sinna oli kõva sada meetrit minna ning võtsin selle orientiiriks. Läks viis minutit mööda ja samast kohast ca 100 m allavoolu pani 3-4 kilone sellise kõrgpilotaazi vee kohal, et gagarin poleks oma lennuoskuste poolest lennulubagi saanud... Veel paar minutit ja samal kaugusel jõe keskkohas tegi keegi pea samaväärse lennu vastu. Sedapuhku tegemist kalaga, mis tume nagu ... tont noh.

Vähe sellest, mõni hetk hiljem vastas eelmise koha lähedal vähe kopsakam kala (6-7 kilo) lennuga, mille pikkus läheneb eesti rahvusrekordile kaugushüppes. Täielik müstika – kõik panevad järjest ... ja siis tekkis jälle vaikus.

Jätkasin oma allavoolu kulgemist samas suunas, kus esimest kala pinnas nägin. Kuna tuule suund oli vastuvoolu, siis liikumine sinna oli kole aeglane, aga sõuda samas lihtne. Jõudes sellest kohast nii 40 meetri kaugusele käis keegi uuesti ennast näitamas. Aga õrnalt, aru ei saanudki, on lõhe või miski muu kala. Koht kus kala käis oli suhteliselt sileda veepinnaga, millele järgnes kerge ja tihe lainetus. No ei saa eksida. Keegi pidi olema. Lähenesin vaikselt sellele kohale ja sõitsin sellest vasemalt ja paremale üle. Ei miskit. Ja siis nägin, et keegi käis korra seal tiheda lainetuse piiril, mis on vaiksest kohast nii kümme meetrit eemal, pinnal. Tõmbasin paadi otseks, seejärel risti jõega rootsi ranniku poole ja landid libisesid sellest kohast kenasti üle. Kõik tore, aga midagi ei toimu. Seadsin paadi uuesti otseks (piki voolu) ja tõmbasin mõned korrad tugevamalt vastuvoolu, et sama koht veel kord üle sõita. Seejärel kruttisin paadinina 45 kraadi soome suunas, tegin kaks kiiremat tõmmet ja jäin ootama. Ridvaotsad mängisid kenasti. Tegin samas suunas veel paar tõmmet. Ja miskil imelikul põhjusel jäin vahtima vette samasse kohta, kus vasakult kolmanda ridva tamiil vette langes. Samal hetke tõusis seal keegi vee pinnale, keeras rahulikult oma küüru üle vee ja samal hetkel nägin kuidas ritv vajus jõuliselt alla. Vaatepilt oli vapustav, selle kellegi selg oli nagu ... korraliku suure koera turi, sõna otseses mõttes jõhkralt paks.

Reaktsioon oli õnneks paigas ja vajutasin koheselt aerudele. Kolm kiiret tõmmet, ritv vajus alla, sidur tegi häält ja kala kadus vaikselt vee alla. Nagu aegluubis. Või nagu multikates, kus miski vesimadu vaikselt ennast veekohale keerab ja siis sügavusse kaob.

Ja jäi taha ning sidur sai laulda. Kümmekond sekundit, kus kala liikus allavoolu ja mina kruttisin esimese ridva sisse. Siis ta peatus. Haarasin ridva ja hoidsin teda pinge samal ajal teise käega üritasin kruttida teisi ritvu sisse. Paat liikus samas allavoolu ning pidin tegevuse katkestama, et tamiil ei lõtvuks. Paat vajus kalast ja järgmine siduri kärin andis võimaluse teised ridvad paati toimetada. Paari minutiga olin valmis – kuradi harjuseõng ei tahtnud ühe käega kuidagi paati tagasi tulla.

Kõik vahendid sees, aerud paadis, paar kilomeetrit ilma korralike kivideta siledat vett ootamas, olin valmis oma rekordkala väsitamiseks. Lõhe oli istunud kõik see aeg põhjas ja vaid korra oli lajatanud oma sabaga veepinda. See oli üks suur saba...

Võtsin ridva ja sättisin ennast väsitamiseks mugavamasse poosi. Kala ei olnud kaugel, paarkümmend meetrit paadist ja kõik tundus olevat kontrolli all ... ja siis lõtvus tamiil.

lant mis pistis plehku lõhe suust:-)

Esimene emotsioon oli pühendatud lingivistika huvilistele – kõikvõimalikud p...., v...., f...., k ...., p ...., tuttavad emakeelsed ja võõrkeelsed sõnad said selge väljenduse osaliseks...

Edasi tuli kahetsus. Olen saanud kuuteistkümnese ja nägin teda vees, see kes täna seal oli, oli suurem.

Järgmisena tuli hetkeline rahu, ma vähemalt nägin teda. Ja soovisin talle tagantjärgi head teed minna...

Ja lõpuks jäi peale ikkagi kahetsus:-)

Edasisest püügist eriti asja ei saanud, mõtted olid eelmise kala juures ja sõitsin lihtsalt püügiaja surnuks.

Ju siis polnud minu kala ...

Õhtul käisime "eräkämpas" grillimas ja saunatamas. Väga äge koht, keset metsasid. Ja mõnus saun.