Tornio jõgi, Väylänpää, 11. juuli 2013

Päeval võtsime autole rattad alla ja veetsime päeva matkates Yllase radadel.

Õhtul mökki juurde tagasi jõudes oli jõe peal kõva tuul. Põhja suunast, täpselt piki jõge. Peale ei kippunud enne kui kella üheksa paiku tuuleiilid natuke vaiksemaks olid jäänud.

Varustasin kaks ritva uute lantidega – üks täna ostetud must-puna wäylä ja jässe must-lilla-tume kuldne jässe. Poppel ja teine jässe jäid endiselt otsa. Nüüd siis kaks punakamat tooni ja kaks mitte.

Panin mootori käima ja võtsin suuna ülesvoolu Tupo jõe suudmesse. Pole sealt kunagi ühtegi võttu saanud, kuid mökki peremees ja jässe lantide tootja hirmsasti kiidavad sealset auku ja nii ei andnud hing (ahnus?) järgi ja sinna sai mindud.

Lante vette lastes sain kohe aru, et ikka liiga vara sai veel peale tuldud. Tuul tõmbas vahel sellised iilid üles, et aerudele tuli valu anda nii nagu tegeleks miskil aerutamise meistrivõistlustel kellegagi võidu ajamises...

Tuule tõttu ei riskinud ka harjuse ritva leotada – kui harjus otsas ja seda välja võtad, jõuab tuul paadi kenasti risti keerata ja liinid sassi lüüa. Parem mitte, lohutasin harjuseritva paadi põhja tagasi sättides.

Landid sees, sai püük alata, tupojõe auk, vahepeale kiirevooluga ala ja siis saare ääres kalda lähedale. Pilk saarele ütles, et vesi on vaid mõned sentimeetrid alanenud, sest üle veepinna oli näha vaid paari kivikest (ja ühte parti, kes liikumatult seistes kaugelt vaadates kivi mängis). Kuna saarealune moodustas jões laiema „pauna“ kujulise koha, siis kattis üleval pool olev rannikumets natukene tuult ära ja siin sai juba sõuda. Otsustasin, et võtan siin pigem aeglaselt ja ei kiirusta teistesse kohtadesse (tuule meelevalda). Kuna tuul lubas sättisin ka oma harjuseridva sisse.

Saarealune on huvitav koht. Põhjasügavus vaheldub siis pidevalt ning läbi aegade on siit saadud pidevalt kalu. Olen ka ise siin üsna palju kala pinnal näinud, kuid pole kunagi ühtegi võttu (peale harjuste, keda siin on üsna palju) saanud. Seda meeldivam ja ootamatum oli hetk kui värske wäylä landi ritv ootamatult alla vajus. Koht kus võtt toimus oli üsna kalda lähedal, nii 7-8 meetrit rannast ja vaikses voolus. Olin paadi just piki jõge keeranud ning vedamise kiirus oli üsna madal. Vajutasin kiiresti aerudele ja tegin kolm-neli tõmmet. Keegi jäi taha ja kuulsin 2-3 sekundit siduri kärri (või tahtsin kuulda?) kui tekkis vaikus, paat seisis paigal, kala seisis paigal; haarasin ritva ja haakisin – keegi on otsas, aga ei liigu ei minu poole ega ka eemale, nagu kivi taga. Panin ridva ruttu põlvede vahele ja suunasin paadi randa. Siin hea teda sikutada ja teise käega lante välja kerida. Kala sai üsna pea kivi tagant välja ja tuli vaikselt ilma ühegi sööstuta lähemale. Kurat, see küll lõhe pole, haugiraisk. Poolteist-kaks kilo haugi oli minu õhtust rahu rikkuma tulnud. Saatsin ta tagasi vette (tean küll, et ei peaks, kuna kohalikud käsivad kõik haugid kaldale visata, aga kalajumalaks ennast pidada ei taha).

Seadsin oma ridvad uuesti korda ja jätkasin kulgemist allavoolu. Kella üheteistkümne paiku lõppes lõpuks tuul ja kuna päike oli üsna madalal läks jõepeal üsna külmaks. Vedasin lante kuni paatide sisselaskmise paigani. Võtte ei tulnud ja vaid ühte lõhet nägin teise kose kõrval pinnal mängimas.

Ühe harjuse sain ka vahetult enne koske, kuid liialt väikese, et kaasa võtta.

Täna minu lõhet jões ei olnud :-)