Tornio jõgi, Väylänpää - tagantjärgi targutamine

TOP 10 heas mõttes meeldejäävaimat kalapüügihetke reisil:

1. Võiks ju olla suurima kala saamine, aga polnud. Oli hoopis suurima kala pääsemine. See oli allpool koski, esimese nädala pühapäeval. Ilmselt jääb selle kala selja laius ning saba (luua) ulatus igaveseks meelde. Päris mitu päeva painas see äraminek ...
   
   
2. Kümnese lõhe väsitamine. Kolmanda nädala teisipäev. Kordumatu elamus, kui kalaga pool kilomeetrit allavoolu üle madaliku üritad manööverdada ja seejärel kaldas teda kakskümmend minutit enda ligi üritad saada.
   
   
   
3. Kaks võttu korraga. Teine püügipäev. Hommik. Esimese kala võtt lõi südame pekslema, teise landi rabamine tekitas segaduse. Kaks kala ühel ja samal ajal otsas. Esimene kord kus natuke kahetsesin, et kedagi paadis kaasas polnud. Äkki oleks siis õnneks läinud ...
   
   
4. 66 cm pikkune järvitaimen (peremees Unto hinnangul peaks olema tegemist järvitaimeniga). Võtt ise oli eriline – hulpivat lanti ei raba just iga päev keegi. Väljavõtt väga eriline polnud. Aga kala ise, õigemini see kui täiuslikult ilus ta välja nägi. Siiamaani kõige kenam kala keda olen ise näinud.
   
   
   
   
   
5. Poisiga järvel haugi taga ajamas. Saak ei olnud teab mis suur, aga seltskond selle eest võrratu. Võib teine kordki minna, või pole paha, kui klassikuid tsiteerida...
   
   
   
   
   
   
   
6. 7.3 kilose väsitamine ja kahvamine. Ikkagi esimene lõhe kahvamine. Lõppes küll landi purunemisega, aga kala sain vähemalt kätte.
   
   
   
7. Lõhe hüpe üle tamiili. See pilt on alati ehmatav ja lööb mõneks ajaks adrenaliini ja entusiasmi üles. Ja seda iga jumala kord.
   
   
8. Leitud landiga esimese viskega haugi saamine. See lant ei saanud vist mängima hakatagi, kui haug võttis. Olgu kivide vahel landi elu rahulik.
   
   
   
   
   
   
   
9. Harjuste mäss putukate vastu. Üks pooltunnike ühel kenal õhtul kui harjused ei lasknud lõhet sõuda. Nii kui putuka vette lasid, oli see kadunud ... Õnneks nali ei kestnud väga kaua:-)
   
   
   
   
   
10. Tornio järv. Jah kalapüügihetkeks seda väga nimetada ei saa, aga see vesi ja see järv. Nii selge, nii ilus. Selgelt kasvas nähtust välja tahtmine seal kalastada. See tuleb tulevikus ära teha.
    
    
    
    
    

Mis painama jäi:

1. Selle aasta veega sinasõprust ei tekkinud. Juuli jaoks oli vesi selgelt liiga kõrge ja ma ei harjunudki sellega ära.
   
   
2. Lõhevõttude nappus. Seotud ilmselt esimese punktiga. Saagi üle ei kurdagi, kuid võtte nappis ...Pole aastaid nii palju tühjalt sõudnud kui sel aastal. Kui vanasti sai enamvähem kaheksa sõudetunniga võtu kätte, siis nüüd ...
   
   
3. Kala puudumine minu aladel. Ükski lõhedest ei võtnud vanades heades kohtades. Isegi näitas ennast nendel aladel ääretult harva. Oleks pidanud ikkagi sügava peal passima?
   
   
4. Ostsin kaks uut lanti, sain kaks kala. On siin mingi korrelatsioon peidus:-)
   
   
5. Soomlased ütlevad, et 80% võttudest tuleb pöörete ajal või järel (kui lant vahetab mängu kõrgust). Mul tulid kõik võtud peale taimeni oma, pööretel. Samas kui kala võtab otse sõudes kose peal, siis see on elamus omaette. Seda sel aastal ei näinud. Kahjuks.

Järgmine aasta järgmised katsed.