Päev kulus Rovaniemi visiidile –
jõuluvanad, marttiinid, shoppamised jms. Nii sai jõe peale vaid
õhtul paariks tunniks.
Kui terve päeva oli päikesega kütnud
ja vahepeal pea kolmkümmend kraadi sooja olnud, siis õhtuks olid
äikesepilved kohal ja õhk ka natuke jahedam. Tuul olematu. Sättisin
ennast paati, võttes kaasa: lilla-oranzi-roheka-kollase hejo, lilla
poppeli, oranzika wäyla ja saksa värvides jässe. Peale minnes oli
rootsi kohale äike ja ülesvoolu Kolari pool paistis teine
samasugune pilv olevat. Olin kindel, et üks neist kahest ikka peale
tuleb ja nii plaanisin liikuda allavoolu üsna aeglaselt, et jõuaks
vajadusel äikese eest plehku panna.
Sõuda ei olnud aga üldsegi meeldiv.
Kõikvõimalikud sääsed ja ödökad olid sedapuhku minu paadiga
kaasa tulnud ja tüütasid järjepidevalt. Püük käiski enamvähem
nii, et tõmme aerudega ja laks vastu tüüdanud lendajat...
Esimene kala hüppas rootsi rannas,
saarest edasi kaldal tuleva suure kivi kohal. Tundus merika moodi.
Landid talle huvi ei pakkunud. Teine kala näitas ennast
madala-sügava piiril käies kolm korda lühikese aja jooksul veest
väljas. Kala oli must kui tont. Nii nelja-viie kilone. Viimane kord
kui ta ennast näitas olin temast vaid viiekümne meetri kaugusel
ning suutsin koha kenasti fikseerida. Aga võtma teda panna ei
suutnud ...
Otsustasin et aitab ja tulen maha, kui
tagasi teel hüppas jõekeskel peale rootsi saart kena kala. Hing ei
andnud rahu ja panin kalast üleval pool landid sisse ja kammisin
selle koha läbi. Ei miskit.
Harjus endiselt täiesti vait, vaid
paar tõmmet käis läbi kogu sõudmise aja peale kokku.
Pool kümme sättisin ennast kaldale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar