Väylänpää, Tornio jõgi, 12. juuli 2013

Ilmateade lubas normaalset pilvist ilma koos suhteliselt vaikse tuulega. Nii sai otsustatud, et täna me ei rända ja ma saan kala püüda.

Peale läksin kell 1 päeval. Landid said jäetud samad mis eile. Mökki aknast vaadates tundus ilm kena, päikeseline hoolimata ilmateatest ja ka puud tuule käes väga ei kõikunud, kuid jõe äärde astudes sain aru, et tegelikkus päris nii roosiline ei ole. Tuul polnud jõel küll nii tugev kui eile, kuid siiski mõõdukas. Egas midagi, tuleb ruotsi kalda alt varju otsida. Nii sai ette võetud marsruut Tupo jõe suudmest kuni paatide sisselaskmise kohani rootsi poolses rannas. Edutult. Isegi ühtegi lõhet ei käinud pinnal.

Kella nelja paiku tulin maha ja tegin lõunapausi ning peale seda tagasi. Sedapuhku tegin lantides vahetused ja panin kuldse jässe asemele saksa lipu värvides jässe; samuti võtsin otsast „talismani“ (lillaka poppeli) ning panin tema asemele tumepunase-roheka poppeli.

Tuul oli vahepeal veelgi tõusnud ning püük ei tõotanud tulla just eriti mõnus. Sättisin ennast sedapuhku soome kaldasse – otsustasin tuult trotsida, äkki kala siin kaldas. Ning aerutasin vaikselt ja tulemusteta oma tavalisse lõpppunkti. Sügava peal nägin eemal ka ühte kala pinnal käimas, kuid sinna mind täna kohe mitte ei kiskunud.

(Mulle kohe ei meeldi sügavikus püüda – ei saa aru, kus kala võiks olla, vesi liigub ühtlaselt, märke mida lugeda ma kas ei märka või neid siis pole, veealuseid kive on vähe näha ... Koskede vahel seevastu on kõik teistmoodi, põnevam, kivi siin ja kivi seal, ei miskit uimerdamist, kogu aeg on tegevust (sättimist). Olen korra või kaks aastas ka sügaviku ette võtnud, kuid sedagi eesmärgil, et pääseda järgmisele kärestikule:-))

Vahetasin värskelt pandud jässe välja, ei saanud teda korralikult mängima ja andsin võimaluse punakale janile. Võtsin ette viimase tiiru. Ka see möödus nii nagu eelmised. Kõik lõhed oleks nagu edasi liikunud ja selle paiga maha jätnud.

Peale paari päeva „tühja sõitmist“ tekib alati tunne, et teed kõike valesti ja hakkad vigu otsima. Nüüd see tunne käes:-)

PS! Selle aasta lõhest tegi naine nii head road, et isegi mulle (kes ma kala tavaliselt eriti ei söö) läks nii ahju- kui ka soolakala väga heasti korda. Kiidame kokka!