Tornio jõel, 18. august 2015, õhtupoolik

Päeval kondasime Aavasaksas Vene keisri radadel. Temperatuur muudkui tõusis ja tõusis. Lõpuks 25 soojakraadi näitas. Õhtuks tulime mökki tagasi ja tegin kaks tiiru. Esimene poisiga. Teine ilma.

Ring nagu ikka rootsi saarest, soome randa ja kärestike taha peitu. Lantidega ridvad vaikisid jonnakalt, poiss sai mulle ära teha kahe harjusega, kes putukaid himustasid. Käisime veel rootsi saarel kive ladumas ning siis saatsin lapse koju. Ise aga edasi püüdma.

Landivalikus väikesed muudatused, otsa sai seotud lillakas hejo, punane edi, punane poppeli ja saksa värvides jässe. Trassi muudatuste kallal ei hakanud pead vaevama. Ikka sama ring. Kuna tuul oli kergelt lõunakaarest, siis oli sõuda mõnus - natuke lükkad ise, enamuse aga tuul. Päike säras, higi voolas. Hea at külmakastiga sai õllet kaasa võetud, see läks kui kerisele...

Lõhe oli peidus, ei hüppeid, ei seljauimi läbi vee lõikamas. Viimase kärestiku juures nõksatas korraks poppeli ritv ja jäi siis poolkaares olekusse vegeteerima. Ei mingit kärri. Harjus oli kõikse magusamal kohal lõhepala endale rabanud. Tõmbasin kärestiku taha varjulisemasse kohta, et kala välja võtta. Too tegi kõrvaloleva landiga seltsi ja tekitas mulle kerge pusa, mida viis minutit kärestiku taguses vooluta kohas harutada sai. Nagu sellest veel vähe oleks, otsustas harutamise hetkel keegi EDI lanti haarata - ahven. Kuidagi temagi välja sain. Nii kulus lõpuks oma veerand tundi, enne kui edasi kulgeda sain.

Lõhevõttu aga täna ei tulnud. Peale päikseloojangut hakkasid vaikselt mõtted sauna poole minema ja korjasin kodinad kokku. Rannal naabrite ja peremehega jutustades selgus, et Untol üks väike oli õhtul natukene aega otsas olnud ning naabritel sama story hommikupoolikul.

Homme äkki paremini läheb.