Soomes koha otsimas, 09. oktoober 2015

Kolmapäeva õhtu tassisin mootori autosse ning hakkasin Ülo poole minema , kui ootamatult mazda mingi mootori hoiatustule püsti viskas. Kõne teenindusse ütles, et sõita ei tohiks. Nii sai Soome reis ette võetud hoopis Ülo autoga. Neljapäev möödus tööasjusTamperes ja õhtuks vurasime mökki. Läbi kalapoe muidugi.

Reede hommik ärkasin kaheksa paiku ning tunnise asjade sättimise järel lükkasime Üloga paadi sillast lahti. Ilm külm ja selge. Miinuskraadid. Parklapoolne osa oli juba jääkirme peale saanud. Tundus karmilt külm päev tulevat. Talvekombe olin ka maale unustanud...

Esimene peatus traditsiooniliselt kümne märgi all. Mootoriõli otsa ja esimese viskega ahven paadis. Ülol sama lugu. Polnud paha algus. Lisa siit ei saanud ja nii vaatasime järgmisena saare taguse üle ja seejärel kümne märgi lõpuosa. Mõlemad ei pakkunud elumärke ja nii seadsime paadi suurele jõele. Ilusa maja alla.

Siin esimene peatus igav, kuid teine ankrupaik pakkus koheselt togimist ning peagi kellegi kole suur soomus konksu otsa jäi. Latikas? Togimine jätkus, peagi teine soomus. Järgmise viske panin madalama poole ja lennust vajutas keegi ära ning sedapuhku jäi ka otsa. Mõnus vonka vonka hakkas teisel pool pihta. Kiirelt sidurit järgi andsin.

Tundus kena kala olevat. Pomisesin mõttes palveid "ära ole haug" (trossi vahel polnud) ... ei olnudki. Hoopis paarikilone tõugjas (*hilisem parandus - väidetavalt see säinas; ehk siis nüüd mull uus säina rekord) oli mõnusa võitluse pakkuja. Pildid tehtud lasin kala vette tagasi. Mõnda aega jändasime veel samas kohas, kuid peagi tüdinesime latikatega mässamast ja võtsime suuna mere poole. Vahepeal üks peatus päikesepatareidega suvila ees, kus lõpuks loodile päeva esimesed kala kujud ilmusid. Siiamaani oli lood vaid tühjust kajastanud.

Ankur sees, esimesed visked teele ja korraga Ülol korralik kala taga. Ise kindel, et koha. Mul samal ajal ka miskit korraliku rabas, kuid paari sekundiga ennast lahti keeras. Nii jäin passima paadikaaslase võitlust. Tundus üle kilo kala olevat. Üllatus oli suur kui kala lõpuks paadi juures kahva tüüris - ahven. Uskumatult suur mõlakas. Hilisem kaalumine näitas 1.23kilo. Ülo uus ahvena rekord. Kastis olnud teised ahvenad tundusid eriti punnid...

Järgnes ahvenate ja latikate togimisralli. Mõned ahvenad paadini tulid, enamus võtte tühikargamiseks jäid. Lõpuks läksid latikad all nii leili, et igal viskel pea kolm korda keegi tagus ja kõik need haakimised lõppesid tühja õhku peksmisega... Tüdinesime peagi sellestki ning liikusime mere suunas edasi.

Järgmine peatus tünni all pakkus paar togimist, kuid null kala. Ja edasi läks aina hullemaks. Kopra augu taga täiesti vaikus. Punase poi juures paar togimist. Punase maja rajoonis latikad. Koha aga ei kusagil. Lõuna juba käes, kuid paadis polnud ükski koha käinud. Trollisime tagasi. Tulutult.

Vaikselt hakkas juba meelest minema, mismoodi see kalavõtt välja näeb ja nii suundusime latikate ja suure ahvena rajooni tagasi. Saime veerand tunni jooksul võtu tunde jälle tagasi - tõsi, ilma kala nägemata - ja entusiasmi taastudes hakkasime uuesti koha otsima. Väikeste vahedega ilusa maja suunas liikudes.

Esimene ankrupaik. Ahven randist togis. Vise keskkoha poole, toks ja korraks midagi otsa jäi, kuid ära pudises. Kolmas vise lõpuks kohapoisi välja meelitas. Polnud just suur, 44cm, kuid raskel ajal ... kasti rändas... Jätku ei tulnud. Kulgesime ankrupaikade kaupa ilusa majani välja. Paar imelikku võttu, ei ühtki konkreetset toksu. Ilusast majast natuke ülespoole Ülo lõpuks ühe kohapunni ära karistas. Järgmises paigas saime kalad korraks ka elavamalt liikuma. Kõigepealt üle kilo koha, mis vahetult enne kahvamist ära pudises. Seejärel ahvenad ja lõpuks päeva esimene limatuub.

Sellega oli selles ankrupaigas pidu läbi ja otsisime edasi. Tunnike oli veel loojanguni jäänud, kui lõpuks mootoril tuurid üles ajasime ning diivani augu rajooni proovima läksime. Teises ankrupaigas korraks elu tekkis - paar togimist, lõpuks midagi korralik paariks sekundiks taha jäi, enne kui ära pudises. Ilmselt koha. Kala aga ei saanud...

Päike oli loojunud ning vaikselt koduteele ennast seadsime. Koskineni haru otsas sa Ülo lõpuks päeva toksu - loomulikult ei jäänud kala kinni. Tundub, et miski needus on Ülo poolt seekord paati kaasa veetud - aastaid oli see needus tal kuhugi kadunud, nüüd siis leidis uuesti üles:-) Kuidas muidu seletada seda, et teine paat kahepeale õhtu jooksul seitse koha välja meelitas. Neil muidugi kolme nädala jooksul välja nuhitud salakoht ka...

Ilm aga oli kokkuvõttes täitsa mõnus - polnud külm ega midagi. Värvidest kala enim huvi mootoriõli vastu näitas. Igasugused spetsiaalselt ostetud koledikud (kohumiip, neoon) kaladele huvi ei pakkunud.