Õhtul paika pandud plaan jäi jõusse - tunnine retk koskede alla. Varubensiin paati ja kella kaheksa paiku teele. Ilm pilves ja tuuline, aga päris soe. Lubas päeva peale lausa 10 kraadi teha. Otsutasime, et otse tund aega sõita oleks liiga karm ning teeme vahepeal peatusi.
Esimene peatus juba diivani augu sirgel, mille paarisajameetrise lõigu, kus eile soomlased mässasid, läbi trollisime. Järgmisena linna piiril puidutehase all, seejärel eelviimase silla järel, kus ühed soomlased tirgutasid. Lõime seltsi. Tarmol kohe esimese viske järel paadi all pauk ja hiljem veel paar võttu, mul aga ei miskit. Kinni vist jäi korra, või midagi sellist. Pool tundi hiljem avastasin, et landil midagi nagu puudu :-)Kulgesime edasi. Peatus miski pansionaadi taolise maja all (peab vist ülalpool linna olevatele majadele nimesid välja mõtlema) andis mulle esimese toksu. Jätku ei tulnud hoolimata värvide vahetamisest ega ka ankrupaiga vahetusest. Egas midagi, edasi. Veel paar peatust, mis mitte midagi huvitavat ei pakkunud ja olimegi koskede all. Sättisime ennast liinide alla paika. Lood nagu näitas, et oleks kedagi, jigitamine aga seda ei kinnitanud. Koht muidugi kole kivine, iga paari viske tagant oli vaja tegeleda landipäästmise aktsiooniga. Lood kala isegi näitas, aga mis kala...
Paar ankrupaika läbi proovitud võtsime sama sirge ülemise otsa ette. Ja hoppa, korraga kaugelt kerge krõps ja kala taga. Ära ole haug, ära ole haug palved loetud, ronis veest välja pea kilone koha. Vale mootoriõli oli raske vaeva nägijaks. Pommitasime edasi, kuid jätku polnud.
Viskepikkuse võrra edasi minnes veel ühe võtu sain, kui lant madalast üle randi kukkus - ilmselt haug. Kuna koht polnud vastanud meie ootustele, siis võtsime nõuks allavoolu tagasi minna ning uusi paiku proovida. Järgmise sirge peal soomlased tirgutasid. Kõuts oma paadiga ka seal seltsi pakkumas. Väidetavalt olla soomlased juba viis koha välja võlunud, loomulikult tirgutades. Meie peatus samas paigas pakkus loomulikult ümmarguse nulli.
Edasi erinevaid kohti proovides jõudsime lõpuks samasse kohta välja, kus hommikul ühe toksu olin saanud. Panime ennast ankrusse, panin oma vale mootoriõli otsa ja haakasime loopima. Mõni vise tehtud, sõnasin just Tarmole, et mitte ei võta ja siis paadist 6-7 meetri kauguselt selline pauk, et pealelõunane uni taevasse lendas. Kala jäi korraks otsa, tundus üsna korralik, ja siis pudises ära. Krt. Tarmo pani oma suure viidika landi samale trajektoorile ning noppis kohe kala välja. 2+ kilone haug täpselt samast kohast, kus mul ära pääses. Ah et siin siis haugid, mitte kohad...Paar viset hiljem kaugelt järgmine jõhker pauk ja ja korraks jälle väga korralik kala otsas ning jälle ära pudises. No ikka väga vanduma ajas. Peale vaikuse teket tõmbasime viskepikkuse võrra allapoole ja siis hakkas Tarmo oma hiiglasliku viidikaga mehetegusid tegema. Esmalt mingi 3-4 kilo vahele haug, mis õnneks enne kahvamist plehku pääses (eelmise haugi poolt paati toodud lima oli Tarmol selle kala puutumise isu ära viinud). Seejärel tal mitu võttu, mis lõpuks pea kilose kohaga pidulikult päädis. Edasi aga nii vaikne kui üldse olla annab. Ei aidanud sama ala uuesti läbi kammimine ega lantide vahetused.
Proovisime veel tagasiteel eelviimase silla juurest, sain landi langedes korraliku paugu ja ei miskit rohkem. Õhtuks tulime saare alla, ma üritasin latikat meelitada, Tarmo tampis jigi. Latikat ei olnud kodus ja jigi oleks võinud ka kaevus loopida. Tulemus teadagi mis...
Kõuts pani eile õhta võrguräbala ka sisse ja korjas assortii erinevaid uimelisi - särge, ahvenat, üks koha, säinas, luts ja linask. Vähemalt midagi toidulauale...Paistab, et homme on selle aasta viimane paadisõit sellel jõel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar