Terve tee Tallinnast maale sõites kallas vihma. Kohale jõudes aga muutusid pilved aina hõredamaks ja parkides maja ette oli sellest kõigest järgi jäänud vaid uduvihm. Tuul pea olematu, naabri tuulelipp näitas lääne suunast puhumist, kuid õhk seisis pea paigal. Viis kuus kraadi sooja ka veel lisaks ... Tundus maru hea kalapüügi ilm olevat. Toimetasin oma asjad ära ja vurasin autoga Rumba poole.Silla juures neli autot, sirge peal neli autot, kurve peal neli autot. Kas nüüd tohibki vaid nelja auto kaupa kalal käia? Kella kahe paiku pealelõunal parkisin ennast teistele seltsi ja vantsisin jõe äärde. Kaldaäär oli kenasti rahvast täis, kuid leidsin enda paiga vaba olevat ja seadsin püügivahendid korda. Ühe ridva otsa kärbsevastsed ja poola ussid, teise ridva otsa mullaussid .Vesi natuke madalam kui nädala eest, varsti juba suvised tingimused...
Päev algas happy houriga poola usside teemal. Miski pärast olid veealused elukad nende suhtes kuidagi agressiivse suhtumisega. Järgnes pea tunnike verist õudukat, kus poolakaid rebiti igast kandist puruks. Kord pead otsast, siis sabad ... Ahvenad, va vägivaldsed triibulised, ei andnud võõralt maalt pärit ussidele kuidagi asu. Võõraviha? Umbes viienda ahvena peale mõtlesin, et kus siis särjed on. Kõrval venekeelne mees tõmbas söödatopsirakendusega särge pea iga viie minuti tagant...
Kell kolm algas happy hour kärbsevastsete peale. Särjed jõudsid pärale ja rüüstasid mu rakendust isukalt. Otsa ainult ei kippunud jääma. Miski veerand nelja paiku otsustas keegi sama sööda nii tormakalt haarata, et tina lendu tõusis. Ridva pits käis isukalt vonka vonka edasi, haakisin, kuid ei midagi. Ilmselt kiirustasin liialt. Panin ridva uuesti likku, kuid uut võttu ei paistnud tulevat.
Otsisin seljakotist naise poolt kaasapandud võileiva välja - kui ei võta kala võtab kalamees - ja kukkusin nosima. Sain vaevalt paar ampsu hamba alla kui kärbse peale täpselt samasugune võtt kui kümme minutit tagasi. Sedapuhku kulus haakimisele aega, sest võileib vajas ju käest panemist:-) Ilmselt tänu sellele haakisin sedapuhku õigeaegselt ja kala jäi konksu otsa. Vonka vonka tuli sügavikust nähtavale kena vimb. 620 gr. Sellist oleks eriti mõnus jää pealt sikutada...
Uuesti rakendus sisse ning särjed said edasi kärbest rüüstama... Kärbsevastse rakenduse pidu hakkas õhtale saama kella nelja paiku. Järgnes tunnike, mis pakkus vahel harva võttu erinevatele söötadele. Särjed olid suurema isu kaotanud, kuid mõni ikka kippus aegajalt sööta haarama. Naabrid, kes ilmselt hommikust saati olid jõe ääres passinud lasid jalga ning jõe äärde tekkis mõnus vaikus. Ei mingit möla. Lisaks keeras olematu tuul ennast täiesti nulli, vee peale tekkis peegel ning ainukesed kes seda vaikuse idülli rikkusid oli kured, kes kusagil eemal metsaääres häälekalt endast märku andsid...Nii kulges aeg loodust nautides kella kuueni välja. Kala ei võtnud, kui kiisk välja arvata, kuid ilm oli selle eest eriti mõnus. Peale kella kuute kiskus vaikselt vihmale, mille peale särjed jälle karbi lahti tegid ja aegajalt oma tormakust välja elasid. Istusin veel tunnikese ja tulin siis tulema.
Kokkuvõtvalt ütlemata mõnus molutamine, mis päädis ühe vimma, pea kümnekonna särje ja ahvenaga. Suuremat sorti meresärg on ka lõpuks siia välja rännanud. Aga vimma võtt endiselt kapriisne. Positiivne muutus nädala tagusega võrreldes on see, et kärbsevastne on lõpuks tööle hakanud. Enne ligunesid teised täiesti mõttetult vees...
PS! Vastaskaldal käis täna päris elav toimetamine. Päevasel ajal ujus minust umbes kümne meetri kauguselt teise kalda poole vana hea tuttav minki poiss, kes uudishimulikult edasi-tagasi vastaskaldal veerand tunnikest tuterdas. Peale kella kuute tuli aga samas paigas koopast välja aga keegi suurem loom. Ei teagi kas oli saarmas või kobras (oli teine piisavalt kaugel), ujus rahulikult oja suudmesse ja kadus sinna. Loomaaed missugune...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar