Reedel maale. Tõnu-onu kaasa võtsime. Saunatamine ja poole ööni lobisemine päädis sellega, et tee jõe poole võtsime laupäeval ette alles poole kaheteistkümne paiku. Kuna kruusatee oli veel lisaks tõeliselt aukus, siis kulus korralikult aega Rumba juurde välja jõudmisele. Seal tee ääres kümme masinat parkimas ja me endi ninasid sinna toppima ei hakanud. Piki kuumaastikku edasi Vanamõisa suunas. Üle põllu vaade pakkus paari masinat jõe ääres ja nii võtsime suuna jõe poole. Pool teest kannatas sõita, edasi tundus kõik kole vesine ja sopane, parkisime ära ja tegime ülejäänud maa kand ja varvas. Esmalt suund sirge keskele. Vestlused venekeelse mehega andsid infoks, et infot pole. St. pole veel ühtegi võttu olnud. Seadsime ennast sellest kohast sada meetrit eemale ja lajatasime tonkad sisse.
Ilm pilves ja tuuline. Hoolimata keskpäevast hämar nagu õhtul. Tuul edelast ja jõesängis keeras ennast kenasti piki sängi puhuma. Õhtuks lubas veel tugevamaks minna... Kannatasime tuule käes paar tunnikest. Särjed nokkisid, otsa jäämata. Vimba ei paistnud kusagil.T uulevilinast enam kui küllalt tegime plaani vantsida ümber jõekäänaku ja otsida sealt pisut mugavamaid püügitingimusi. Tonkasid välja kerides istus Tõnnil kilone luts otsas. Võttu polevat näha olnud...
Asjad koos ning järgmine kakskümmend minutit matkasime ülesvoolu. Järgmine sirge ei pakkunud varju ja nii võtsime veel ühe käänaku ette. Jõudsime juba plekist kuuri sirge alumisse otsa välja. Siin metsavarjus mõnusalt vaikne. Meiesuguste vanurite jaoks justkui priipääse kõikide mugavustega vanadekodusse:-)
Järgmised kaks tundi möödusid mugavalt jalg üle põlve istudes. Aeg-ajalt sai tonkasid kontrollitud, kuid mingitki huvi ei paistnud vee all pakutavate söötade vastu olevat. Korraks keegi hakkas vaikselt üht ritva õõtsutama ja loomulikult ei pidanud mu närv vastu ning haakisin liiga vara. Keskit otsa ei jäänud. See oli ka ainuke elumärk. 
Koht oli mõnus, aga igavaks kiskus. Rahutud vanamehed järgmise plaani kokku seadsid. Rumba alla. Tõnn keris tonkad välja ja ...deja vu... järgmine luts otsas. Sedapuhku seitsmesaja grammine. See kala meie plaanidesse muudatusi ei teinud ja nii vantsisime vastu tuult läbi põõsaste ja üle põllu autoni. Pool tundi astusime. Kohale jõudes läbi kui läti raha.
Järgnes nõka-nõka august kruusateed Rumba suunas. Hommikused autoummikud olid lahtunud ja kohale vaid kaks masinat jäänud. Otsisime vähe tuulevaiksema ala ja jätkasime püüki. Õigemini ussileotamist, sest polnud ka siin ühtegi märki sellest, et siin üldse kala oleks. Kõrval istus üks härrasmehest tonkataja, luges ajalehte ja kõlgutas jalga. Polnud ka sealpool miskit märki elust. Vaikselt tiksus päikeseloojang kätte ja korraga alumine ritva painutuse tegi, kohe otsa teise, tõstis tina lendu ja kukkus närviliselt tõmblema. Haakisin ilma pikema jututa ära, vimb otsas. Olin just enne pannud suurest igavusest teise lipsu rakendusele juurde ja rohuääre juures maksis see kurjasti kätte. Kuhugi sinna jäi see krempel kinni. Lõpuks katki sikutasin... asjad kokku panime ja sauna kobisime.
Valisime jälle tuulevaikse platsi välja. Peagi päike välja tuli ja ilma soojaks küttis. Kõva 8-9 kraadi sooja võis julgelt olla, nii oligi tuulevarjus peagi aeg riideid vähemaks kiskuda. Ilm kardinaalselt erinev eilsega. Rõhk, mis eile pea 10 mm oli kukkunud oli taas tõusteel. Veetase ka jumalast ok. Sodi vähem kui eile. Püügitingimused tänu mõnusale ilmale lausa jumalikud. Ehk kõik nagu peab ... ja ridvad seisid samasuguse stoilise rahuga paigal nagu eilegi. Täiesti uskumatu, aga ei kiisk ega särgki käinud usse kiusamas. Ei toiminud ei poola uss ega kärbsevastne. Krevetti ei hakanud täna proovimagi.
Kella kahe paiku pani lõpuks üks ritvadest leekima ja ainukese nädalavahetuse vimma lõpuks välja võlusin. Ainukeseks korralikuks võtuks see neljatunnises püügisessioonis jäigi. Tõnnil polnud sedagi. Ritvu välja kerides lasin tonka tinal piki põhja pisut libiseda ja krabin käis ridvaotsast läbi. Särg. Konks täiesti kurgus. Tea kas käsiõnge püük oleks täna parema tulemuse pakkunud?Enne minekut Wimbu kohale jõudis ja seltsilistega naabrusesse laagri püsti panid. Meist nad sinna võttu ootama jäid.
PS! Jõeääre koledalt sodised. Ilmselt on peale pudel viina joomist ülim pingus enda järel see praht kaasa võtta. Pole vist muud sõna selliste kohta kui - "geeniused".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar