Hommikul poole kuuest äratuskell. Veerand seitse auto jõe äärde pargitud ja sammud jõe poole seatud. Väljas paar kraadi külma, maapind mõnusalt jäine. Hea astuda. Sättisin ennast oma lemmikpaika sisse. Asju sättides selline tunne nagu talv oleks käes. Ussid pistsid kohe virisema, et nemad talvel kalal ei käi ... seadsin mõned hoiatuseks teistele konksu otsa, ülejäänud kohe tooni võrra vaiksemaks võtsid:-) Igaks juhuks peitsin ülejäänud siiski kotti ära, tundus küll et vaid aja küsimus, mil sööt jääs oleks.
Kohustuslik ussikontroll. Haagin, raskus taga. Vonka vonka tuli kenasti rohu tagant nähtavale esmalt ülemise lipsu otsas olnud särg ja seejärel kena vimmapoiss. Mõlemad maandusid edukalt kaldale. Vimmal kaalu 700gr. Pole paha algus, tundus, et läheb actioniks...
Edasi läks aga jamaks ära. Idatuul tugevnes, kiskus viluks ja ridvad vaikisid jonnakalt. Kella kaheteistkümneni passisin ja "tänutäheks" kannatlikkuse eest kingiti ... üks kiisk... Terve hommikupooliku jooksul polnud ühtegi korralikku "peksan ridva vastu vett" vimma võttu. Mingid vaiksed jõnksutamised ja väristamised, mille peale haakida võimatu... Mõlemad kalad poolakatega, kärbes jäi täiesti puutumata.
Ära tulles rahvast jõe ääres korralikult. Autosid pea kümme tükki. Ilmselt õhtul veel tagasi...enne veel vaja usse kaevata...
Päeval sai jalkat taotud ja sild vette lastud. Märtsi keskel. Ulme - tavaliselt sel ajal ikka jääminekuni veel paar nädalat aega.... Ülejõe elav kobras tundub juba meie kaldale tungivat - sügisel kaldaäärele tõmmatud silla kallal oli keegi hambaid teritamas käinud... Igaljuhul olin ma oma asjadega kella kolmeks valmis ja nii sai jõele tagasi sõidetud. Pool neli esimene tonka sisse.
Teist hakkasin ümber ehitama, tekkis mingi mõttekiiks, et äkki peaks vähe raskema tina panema, see tingis aga kogu rakenduse ümber sidumise. Konkse sõlmides silma nurgast nägin, et keski nagistab sees oleva tonka kallal, aga tõmbed na nõrgukesed, et ei lasknud segada. Hiljem välja kerides oli keegi mullaussil saba pihta pannud ja sellega piirdunud. Järgmised poolteist tundi ei liigatanud aga ridvad enam kordagi, kui tuulest tingitud kõikumised välja arvata. Ilma ühegi võtuta magas ühe konksu otsas üks ahvenapunn, kes rutiinse usside läbivaatuse käigus kaldal värsket õhku käis hingamas...Kella viie paiku aktiveerusid ootamatult kiisad. Paar tükki ennast otsa kugistasid. Ja poole kuu paiku sain täiesti lambist "päeva võtu" - keegi tormakas ründas kärbest nii suure hooga, et tõmbas tina lendu. Loomulikult ei pidanud minu närv sellisele kärbsevastsetele tehtavale ülekohtule vastu ja laksasin koheselt haakeliigutuse... jaa peab vist vähem närvi minema...
Peale selle võtu veel mõni kiisk käis torkimas ja pool seitse tulin tulema - tundus mõistlikum sauna minna, kui videvikus vimba oodata. Nii et hommikused vimmapoisid jäidki lõpuks ainukesteks. Õhtul sai katsetatud kõike, mis kaasas - poolakaid, sõnnikuusse, mullausse, kärbsevastseid... tundus et mullaussid olid kõigile punnidele meelepärased, neid ikka rebiti tükkideks. Mis vimmale aga meeldis, ei tea...Kalaga oli nagu ta oli, aga ilm oli ikka super - mõnus kevade tunne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar