Tornio jõgi, Väylänpää, 14. juuli 2014 - pea kümnene lõhe!

Esmaspäevane päev. Seega jõgi kella seitsmeni õhtul keelu all ja aega ringi kolistada. Käisime siis Kolari läbi. Oli vist esimene kord, kui kalapoest midagi ei ostnud. Ükski lant ei tundunud selline, et see mu kogust puuduks. Poiss küll ühe silikoon sirpsaba võttis:-) Kuna Saunalahti nett pakkus olematut kiirust - eile sai nelja pilti kaks tundi laetud, siis sai kioskist läbi mindud ja Sonera sim kaart neti jaoks ostetud. Nüüd meil selline internet, et hakka või filme alla laadima.

Lappeanloma juures piilusime lõhesaakide tabelit. Viimane kala oli paberile märgitud 11. juulist. Seega kolm päeva pole keegi midagi saanud... Ja ega tänane ilmgi eriti lootust pakkunud. Tagasiteel juba 29 kraadi termomeeter näitas, päike paistis lagipähe ja esimene asi peale tagasijõudmist on jõkke plätserdama minek...

Vaikselt tiksus aeg seitsmele lähemale. Kammisin eelmise aasta blogi jutud/pildid läbi ja tegin lantide seas kolm vahetust. Otsa sai seotud üks eestimaine, lilla poppeli, oranzikas wäylä (see mille küljest eelmine aasta suur koll plehku pani) ja samat tooni hejo (mis eelmine aasta kala tõi). Nii kui kell kukkus olin paadis.

Esimene tiir piki soome randa. Esimesest kosest ranna poolelt, teisest kosest keskjõe poolest täiesti äärest mööda; kolmanda kose järel kivide varju puhkama ja sealt piki äärt kuni eilse lõpetamise kohani välja. Päris alguses õnnestus kaks mudilast putuka otsa meelitada. Esimene lõhe näitas ennast esimese kose jõe keskpoolsel küljel just siis kui ma teiselt poolt kivivaret olin. Seega temast lantidega üle sõitmine ei tulnud kõne alla. Teine kala käis pinnas teise kose ees ja tema jäi juba paremini paadi liikumistrajektoorile. Mitte et sellest küll mingit tolku oleks olnud...Ja siis pikalt ei ühtegi lõhet nägemis-kuulmis ulatuses, enne kui päris lõpus  käis kusagil tugev plärtsatus, aga silma mitte ei jäänud.

Tiiru lõpuks oli vee peal kobaras koos üheksa paati ja seetõttu teisele tiirule mindud saigi. Lante vahetama ei hakanud. Alustuseks jälle soome poolne rand, aga seekord siis teiselt poolt kärestikku. Sealt kus kolme tunni eest kala nägin. Kammisin koha kenast läbi ja olin juba mööda vajunud, kui paadi kõrval keegi ennast näitas. Kurat. Tõmbasin siis paadi kosetagusesse vaiksemasse vette ja tegin jaansonit - tõmbasin korralikult aerutades mõnikümmend meetrit vastu voolu kivideni välja. Seejärel risti kaldaga kala näidanud kaugusele ja lantidega uuesti sellest kohast üle. Ei midagi. Teine tiir samamoodi otsa. Ei midagi. Kui kolmandat korda seda trikki kordasin näitas kala ennast uuesti. Ja jälle ei võtnud ära. Neljas kord sai ette võetud juba jonnist, kuid tulemus ei muutunud...

Kogu selle ühe paiga piinamine kestis oma paarkümmend minutit ja võttis korralikult higiseks. Loobusin selle kala püügist ja kulgesin edasi. Kell juba peale üheteistkümne ka, otsisin külmakastist jahutuseks ühe õlle ja otsustasin püüda veel niikaua, kuniks märjukest jagus. Kala ilmselgelt ei ole koostööaldis ja tundus mõttetu kauemaks peale jääda. Teisedki paadid olid enamasti juba loobunud, vaid paar paati olid jõele jäänud.
Rüüpasin õlut, kontrollisin landid üle ja kulgesin vaikselt allapoole. Sain vaevalt sada meetrit aerutada, kui parempoolne kaigas jõnksu tegi. Üsna kerge, üldse mitte lõheliku. Panin käed tööle ja vaevu-vaevu õnnestus ritva paindesse sõita ning koheselt järgnes kärr. Otsa jäi...

...ja kärri pikkus ütles selgelt, et lõhe. Vajutasin siis jõuliselt aerudele tõmmates paati keskvee poole. Kala pani alguses allavoolu, kui mõnikümmend meetrit hiljem muutis suunda ja pani ülespoole. Loomulikult sellise kiirusega, et jäin kerimisega jänni. Korraks kadus pinge ja peast käis juba läbi sadakond vandesõna, kuid õnn oli minu poolel ning kala ei kukkunud ära.

Sööst minu poole lõppes otse loomulikult üle seesolevate lantide kimamisega. Olin selleks ajaks vaid ühe ridva kokku kerinud, kuid ülejäänud kahe ridva tamiilidest sõitis kala kolinal üle. Kuna nüüd töötas vool juba minu kasuks, siis vaikselt sain seesolevad landid endani lapatud. Ei hakanud harutamise peale vaeva nägema, nii kui lant käes hammustasin selle tamiili küljest lahti. Lõpuks sain kõik kuidagi välja...

Kala oli enamasti korralikult pinge all ja istus põhjas. See andis võimaluse mõelda, et kas tõmmata randa või keset vett. Koseni oli veel sada meetrit minna ja langetasin keskvee kasuks otsuse. Kaigas ühes käes, vaba käega aerutades tõmbasin ennast kividest eemale. Lõhe kulges minust paarikümne meetri kaugusel, põhjapeal tehes mõnesekundilisi sööste. Kulgesime kahekesi koskedest mööda ja selleks ajaks olin kala juba kümne meetri kandi saanud ning nägin teda esimest korda. Kena kümnene tundus. Korraks sain lõhe ka paadi juurde ja tekkis mõte juba kongitsa haaramisele. Jätsin siiski võimaluse kasutamata ja hetk hiljem hakkasin juba otsust kahetsema. Lähedalt mööda tulles oli selgelt näha, et kala vaid ühe konksuga kinni.


Asi ei tundunud just lootusrikas. Lõhel endiselt jõudu küllaga ning olles mind ja paati korra nii lähedalt juba näinud tundus kala otsustavat, et rohkem ta mind näha ei taha. Lõhe istutas ennast põhja peale ja lihtsalt oli seal. Ei edasi ei tagasi. Paari minuti põhjas istumise järel võttis loom ette järgmise katse - põhja alt läbi. Sirutasin ridva küll vette, kuid korraks käis jõnks läbi ning tundus et tamiil jäi  paadi põhja taha kinni. Aga ei ikka jäi otsa. Lõhe tundus vaikselt väsima hakkavat ning käis nüüd aina enam enda saba pinnas näitamas. Kuid külje keeramisest oli asi kaugel. Ujus lihtsalt kolm-neli meetrit ühele poole ja siis tagasi. Otsustasin, et proovin teda ikkagi kahvaga haarata, aga see mõte ebaõnnestus ning kalale see ka ei meeldinud. Pani oma viimase jõu mängu ja tegi veel kümne meetrise sööstu paadist eemale...

Olin juba paatide sisselaskmise kohast möödas, kui kala lõpuks uuesti paadi äärde lühemaid distantse ujuma sättis. Polnud ta veel päris läbi ja ilmselt oleks pidanud kahvamisega ootama, kuid silme ees oli kogu aeg häiriv pilt, et kala vaid ühe konksuga kinni. Otsustasin uuesti riskida ja uuesti kahvata. Jälle paar ebaõnnestunud üritust, kuni ühel hetkel sain ikkagi kahva kalale alla ja tõmbasin kahva suu kinni. Samal hetkel kukkus lant suust ja jäi võrku kinni...

Tõstsin peksleva kala kahvaga paati. Kaksiratsi kalale peale ja nuiaga vastu pead. Kui kala lõpuks liikumatuks jäi lasin kuuldavale tarzani hüüu ... mille peale kõrvalolevast mökkist küsimus tuli "kuinka iso" :-) Ilmselt mul pealtvaatajaid kalda peal teisigi oli... Kell oli pool kaksteist.


Tagasisõit kulges rahuloleva naeratuse saatel. Õnne oli mul täna kõvasti olnud. Paar korda tundus juba lahing kaotusega lõppenud olevat ja vigu sai ikka mitmeid tehtud....

Sõitsin just alumisest kosest mööda, kui vees midagi imelikku nägin ja lähemalt uurima sättisin. Umbes samasuur lõhe kulges surnult kõht ülespidi allavoolu. Pikalt uudistama ei jäänud.

Strateegilised andmed andsid lõhemamma pikkuseks meetri ja kaaluks törts alla kümne kilo. Kuna mul üks kümnene sama landiga juba oli, siis ametlikuks numbriks 9,9 sai määratud. Et oskaks neil kahel ikka vahet teha:-) Landiks oranzikas hejo.

Oli võimas õhtu!