Pärnu jõel, 17. detsember 2022

Keegi ametnik ärkas ja ütles, et nüüd võib jää peale minna. Laupäevast. Aitäh selle eest. Kuhu see andam tuleks tuua?... Võtsin suuna Pärnu peale ja ilma mõtlemata tormasin peale... no päris nii ogar ma siiski ka pole ja keerame juttu pisut tagasi.

Uni läks küll vara ära, aga tööasjad hoidsin mind arvuti taga ja nii sain liikuma alles enne kella 11st. Väljas lummav talveilm. Poolemeetrised hanged, miinus kaheksa kraadi, õhk oli tardunud. Nagu külmakuninganna oleks maailma frozenud.

Suvepealinna jõudsin poole kaheteistkümne paiku. Uue silla all paistis jää pealt vastu puutumatu lumi. Suundusin edasi ja parkisin ennast lennuki alla ära. Kummalgi pool kallast null autot. Jää peal samuti tühjus. Panin kombe selga ja läksin uudistama. Olud olid üsna imelikud. Esmalt oli selline kolme sentimeetrine  jäätunud lumekiht, mis enamasti kandis, aga vahel ka mitte. Seejärel tuli nii kümne sentimeetrine vee-jääsodi-lume kiht, mille all oli omakorda nii 7-8 cm paksune jää. Seega käimine põrgulik sest vahel vajus see pealmine kiht läbi ja tunne oli et nüüd astud tühja... kui lõpuks alumine kiht vastu tuli ja sinna pidama jäin.

Võtsin esimesena ette vimma tsooni ja juba esimeses augus sai esimene vimb jää peale. Lood näitas liikumist ja vee all tundus olevat suuremal hulgal valget kala. Selle tõestuseks ronis nii mõnigi peagi jää peale. Huvitav, sest eelmistel aastatel on sel ajal enamasti vee all valitsenud talvine vaikus ja sellist pudinate armeed pole enne näinud.

Tunnike hiljem olid jalad vee sees istumisest maha jahtunud ja nii vantsisin edasi. Läksin piki kalda äärt üritades lumevaalude aluseid alasid vältida. Vahel oli mõnus vantsida, siis jälle selline 20 cm pikkune kukkumine, kus tunne, et äkki alumine kiht enam ei kanna. Kandis küll, ametniku garantii ju ikkagi!

Järgmisena juba Reiu alune. Alustuseks poi juures olev vimma tsoon, mis pakkus null märguannet nii loodi ekraanile kui ka noogutile. Ootasin kui keha pisut jahtus ja kolisin teisele poole jõge ja sattusin ... lumevaaludesse. Enne oli selline 5-10 cm lund, nüüd järsku 30-40 cm. Kontrollpuurimine näitas, et jää oli kopika võrra õhem, aga siiski üsna ok. Nii sättisin ennast esmalt teise poole vimma aladele, seejärel juba siiatsooni.

Esimene pakkus endiselt täiesti tühja ekraanipilti, teine aga juba väiksemat sorti melu vee all. Peagi ahvenapunnid ehk madrused sääsevastseid rüüstama hakkasid. Tegin selles tsoonis viis auku aga midagi põnevat ei leidnud. Maru ebamugav oli olla olukorras kus 30 cm lund ja vesi kokku said. Kast korjas enda alla suure lumehunniku. Sama tegi kelk, Edasi liikumine oli vaev omaette. Raskus mis kaasa tuli vedida kasvas iga liikumisega. Peagi sellest tüdinesin, seda enam et vee sees istudes jalad jube ruttu maha jahtusid. Suundusin päevas lõpetuses tagasi lennuki alla ja kiusasin seal pisikalasid. Vimb oli suu lukku pannud.

Seega esimene Pärnus jääpüük tehtud. Esimene vimb nähtud. Pisikala jões suuremas koguses. Siiga kajaloodil ei näinud...Tõsi esimeses vimmatsoonis oli kaks võttu, kus pintsel kirbult pühiti, aga see võis ka ahven olla. 

Lisaks minule oli veel neli püüdjat, kes eemal erinevates kohtades vabadust nautisid. Elagu talv! Elagu lumi! Kahjuks juba sula tulekul.