Pärnu jõel, 31. detsember 2022

Selle aasta jõulutuur lükkus Tõnu soovil edasi. Kuhugi jaanuari. Põhjuseks see, et sel ajal kui otsus sai langetatud, olid jääolud väga vesised ja Tõnu on meil ju matkasaapa mees. Ilmselgelt poleks ta kahte vesist päeva üle elanud :-) Samas tagantjärgi tarkusena oli see vale otsus - sula viis jää pealt lume ja veekihi, öised miinused kasvatasid korralikult jääkihti ning kõik see kokku tegi jää mõnusalt peegliks, millel tatsamise mõnu ka matkasaabastes garanteeritud. Aga eks jaanuaris kunagi teeme selle jõulutuuri ikkagi ära. Traditsioonid, you know.

Aasta viimasel päeval otsustasin ilmataati trotsida ja minna Pärnusse siiga ning vimba otsima. On ennegi olnud, et põrgulikult vesise ja tuulise ilmaga, kui veetõusust tingitud praht veel vees ujuma pole hakanud, teeb kala karbi korralikult lahti. Püüda on sellise ilmaga küll ütlemata ebameeldiv, aga samas tulemuslik.

Peale kella kümmet parkisin auto ära. Väljas kallas ja mitte vähe. Juba kombet selga ajades sain alusriided kergelt niiskeks, aga see oli alles algus... Metsas olles ei saanud tuule võimsusest aru, aga kui jääpeale astusin siis... ütleme nii, et balalaika ritva ei tasunud jää peale tuule kätte asetada. See oleks ilmselt peagi Sindi all väljas olnud. Edela tuul puhus ikka julgelt üle kümne meetri sekundis ja täpselt piki jõge.

Sättisin ennast alustuseks jõe vasakkalda siiaaugule ja jäin sinna pea kaheks tunniks paigale. Lood näitas kala ja kuigi too ei tahtnud kuidagi võtma hakata, leidsin lõpuks mängu, mis all olnud vimmaparve leili ajas. Püügistiili nimeks oli kirbuga tirgutamine :-) St. tegin selliseid viie sentimeetriseid tõsteid põhja kohal ja need läksid kaladele peale. Tavalised mängud, sõltumata nende kiirusest, ei olnud täna populaarsed... Punane kirp toimis päris korralikult, kuni tuli vool ja sellega enam põhja kätte saada ei õnnestunud. Kuldne ja raskem marmõss leidis põhja, aga vimbadele see värv ei meeldinud.

Lood näitas pidevat liiklust põhja kohal. Kõrgemal aga ühtegi kala ei ujunud ja nii otsustasin kahe vihmapilve vahel püügipaika vahetada ning kolisin teisele kaldale. Põõsa äärde. 

Kui esimeses püügipaigas tuli vaid vimbasid, siis seal komistasin mingite mutantnurgude otsa. Sellised pool kilo pluss pätsid, mida raskuse mõttes välja venitada oli tore, aga samas sõitu nad ju eriti ei teinud. Sellised uimased loivamised jääaugu all olid nende jaoks maksimum.

Käisin selle tsooni kuni Reiu suudmeni läbi. Vimba ja nurgu tundus igal pool all olevat. Võtt oli muidugi ennelõunaga võrreldes kapriissemaks muutunud. Siis kui vool maha rahunes ja punase kirbuga püüdsin, siis midagi nagu toimus. Kui aga vool tagasi tuli ja kuldsele üle kolisin, siis tundis väga harva keegi pakutava vastu huvi. Tõsi, vool tõi ka sodi ja ilmselt osa ajast üldse sodise kirbuga püüdsin. Ja see pole ju ometi hea.

Lood näitas vimbade liikumisi pea igal pool. Reiu suudmes ujusid ka kõrgemal paar kala ekraani peal, kuid neid käima ma ei saanud. Võisid olla siiad, aga kes seda täpselt teab.

Päeva lõpetasin kella kolme paiku, olles selleks ajaks täieliku läbi vettinud. Kaasa võtsin 11 vimba, 6 tükki läksid tagasi ujuma. Lisaks kuus pätsnurgu, mis toimetavad oma asju vee all edasi. Siiast ei kippu ega kõppu.

Lõppjäreldus - põrgulik ilm, enne kui veetase veel hullult palju pole tõusnud (täna vs eile ca +30 cm) ja sodi liiga palju ei uju, on üldjuhul kesktalvel head päevad. Kui vihmast ja tuulest tingitud ebamugavustunne ära unustada.

Maale tagasi jõudes ootasid külalised juba ees ning värske kala läks kohe käiku. Ain demonstreeris kuidas värskest vimmast äkis valmib. Shakemine toimus tal päris heas rütmis ja tulemus tuli väga hea, mis sest et tal alles söömise ajal tulid meelde erinevad ained, mida veel oleks lisama pidanud :-)

Head algavat püügiaastat kõigile!