Velisel, 30-31. jaanuar 2021

Kõik plaanid ei ole määratud täitumisele. Selle nädala oma läks kuidagi väga vett vedama.

Algselt pidime Ainiga pühapäev Pärnu minema, jõe peale. Siis tuli ühe sünnipäeva peo muutuse teade, see tõsteti reedelt pühapäevale ja uudis viis meie plaanilt jalad alt. Laupäeval Ain ei saanud tulla ja üksi ei viitsinud Pärnusse sõitu ette võtta. Seda enam et seal jää ilmselt enam kui kahtlane.

Egas midagi jäi siis Kasari. Hommikul kiiret polnud ja nii kella üheteistkümne paiku jõudsin oma neljarattalise sõbraga Vanamõisa alla. Kand ja varvas üle põllu polnud üldsegi mitte lihtne, sest lumel oli mingi selline tore koorik, mis kandis hetkeks, et siis jalg 10 cm hooga allapoole vajuks. Päris vastikult väsitav ja jõnksutav stiil oli niimoodi kõndimine. Hoolimata jahutamispeatusest, mille raames ühe kotka lendu sai jälgida, olin jõe äärde jõudes kere soojaks saanud. Liigagi soojaks.

Jõe jää täiesti puutumata. Nädala sees olid veed kõvasti kerkinud, Kasaris üle 80 cm ära käinud. Jääd polnud see siiski ära viinud. Kuna vesi polnud veel aga alla tagasi laskunud siis olid kaldad lahtised. Keegi polnud proovimas ka käinud, ei siit ega sealt kaldast. Nii olingi esimene katsejänes.

Esimene proovimine andis tulemuseks selle, et kummikupiirini jääd katki astudes ja vees edasi liikudes kandva jääni ma ei jõudnud. Teine katse lepasalu alt andis sama tulemuse. Otsisin siis võsast mõnda kandvat palgijuppi, aga ei leidnud.  Saagi ka polnud taibanud kaasa võtta. Proovisin siis veel kolmandat korda ... no ei ulata kuidagi märjaks saamata jää peale. Vandudes vantsisin auto juurde tagasi...

Kogu selle kammajaa tulemusena olin autoni jõudes higist läbimärg, nagu oleks korraliku trenni läbi teinud. See vettinud olek võttis kõik mõtted Tõhela vms. varuvariandi  koha pealt täiesti maha ja suundusin koju tagasi. Kuivama.

Kella kahe paiku sain kombe kuivaks ja võtsin huvi pärast suuna Velise poole. Seal oli ees ootamas rahvaste spartakiaad. Püüdjad oli nii jõgede ristis, sirge keskel kui ka alumises otsas. Võtsin siis teistele seltsi jõgede ristis.

Jääd piisavalt, 10-15 cm. Lumi peal. Kaldaäär muidugi ülimalt kahtlane, aga sain ühe nuka juures kuivalt kenasti peale.

Püügist endast pole suurt midagi rääkida. Mõned ahvena punnid, paar rõksu, kiisk ka sekka. Unnalipud keeldusid samuti masti tõusmast. Nii polnudki midagi tallele panna ja kella neljaks olin juba tüdinenud. Koju ära. Ei näinud, et keegi oleks selle aja sees midagi saanud. Kivi Vigala Harri rääkis et eelmine nädal üks mees samast paigast kolme kilo jagu triibusid välja meelitanud. Aga ju siis polnud täna see päev...

...

Pühapäevaks oli mul linnaluba vaid lõunani. Nii olingi juba kella üheksaks jõe ääres. Esimesena. Sättisin sammud eilsesse püügipaika.

Ilm vahelduseks eilsele 50 hallikale varjundile pisut helgem. Päike häbelikult piilus pilveservast ja aja edenedes ronis väheke rohkem valgust maailma juurde. Sama kehtis ka püüdjate kohta. Iga tunniga tuli mõni juurde.

Sain peagi unnakalad kätte, ilus ahven aga vaikis. Ühest august leidsin isegi rõksud üles ja vahetasin triibud heledamat laadi elussööda vastu. Võtt aga üldiselt väga niru ja pika hambaga. Mängimist sisuliselt ei tahtnud, mis minu kärsituse juures on ülim piin... Mingi aeg sain paarisaja grammi alla triibu nii otsa, et võttu ma küll ei märganud. Kuuemeetrisest veest lohises kala üles sisuliselt ilma vastu võitlemata.

Kaks unnalipu kerkimist jõudsin ka ära oodata. Esimene tuli nuru peale. Kohale jõudes unna rull vaikis päris pikalt enne kui paar pööret tegi ja ära haakisin. Tuli välja et selleks ajaks oli haug juba pea kümme meetrit tamiili maha sõitnud. Ju siis märkasin lipu kerkimist üsna hilja.

Haug mässas pikalt augu all, kuid sain ta siiski ilma kongitsata auku. 1.75 kilone. Kaks ussi kala küljes kinni.

Teine lipp kerkis pool tunnikest hiljem. Seekord kohale jõudes passisin paar minuti liikumatut ketast, kui lõpuks ära haakisin. Keegi oli ahvenale pea kümne meetrise sõidu teinud ja siis tolle suust välja sülitanud.

Lõunast tulin tulema ja jätsin teised püüdma. Kokku vast kümme väikest ahvenapunni, kolm nurgu, mõned kiisad, üks haug, üks normaalne ahven.. ühesõnaga nutune. Teised polnud selleks ajaks midagi saanud, vast oli pealelõuna neile helgem. Südatalv on vee all kohale jõudnud.