Kasaril ja Pärnus, 06.-07. veebruar 2021

Hommikul näitas kraadiklaas -23 kraadi. Pisut paljuvõitu, aga otsustasin, et vaja ikkagi minna. Kasarile. Mõneks tunniks, kuna õhtuks oli planeeritud jäähoki lahing lastega...

Kümne paiku parkisin auto Vanamõisa alla ära ja vantsisin üle põllu. Külm küll, aga sain kere soojaks. Lumekoorik ei kanna ja vajusin sellest kõndides vastikult läbi. Teiselt poolt olid kaks meest peale tulnud ja passisid sirge keskel. Võtsin ise positsiooni sisse madala piiril, salu all.

Mõllimine oli tänu pakasele ikka maru keeruline, praktiliselt iga paari tiiru järel toimus jääaugu puhastus. Õnneks päike paistis tugevalt ja kuna tuult ei olnud, siis kannatas paljaste kätega püüda.

Kammisin paari tunni jooksul piirkonna läbi, käies ära ka teise kalda all kõrkjate ääres. Sain mõned särjed, ahvenapunnid ja kiisad, kuid vimba üles ei leidnud. Ühes augus oli küll kahtlane pihta ujumine kahel korral, kuid võtma toda kala ei saanudki.

Lõuna paiku otsustasin ülesvoolu pilliroo tsooni minna ja uuest august ujus keegi esimesel tiirul vastu. Paar minutit hiljem veel korra kerge puudutus, kuid käivitumist ei toimunud. Proovisin siis erinevaid mänge, kui kiire takti peale keegi lõpuks liimile läks. Maakera lasi ennast vaikselt jääpeale venitada. Kena poolekilone vimb.

Lisa aga ei tulnud hoolimata kannatlikust ootamisest. Isegi märku ei antud. Peagi hoopis kiisk alla tuli. Proovisin järgmisel augul, viis meetrit ülesvoolu, ka seal kiisk. Kuna kell tiksus halastamatult kiirelt ja lähenes juba kolmele, siis kiirustasin veel lõpetuseks alguse tsooni tagasi ja sain sealt kingituseks paar ahvenat. Kella kolmest tormasin minema.

Lauspäike oli päeva peale temperatuuri tõstnud -9ni välja. Unnalipud täna ei liikunud.

Kokkuvõtvalt - ei midagi erilist. Üks vimb, neli ahvenat, kaks särge, mõned kiisad. Kesk-talviselt vaikne elu on hetkel jääkaane all.

...

Pühapäeval korjas Ain mind poole üheteistkümne paiku peale ja suundusime Pärnu. Kopikas enne lõunat olime Lennuki all jää peal.

Ilm võrreldes eilsega pehmem. Pilves ja külma -8 kraadi. Tuul jäi metsa taha kinni ja nii kannatas jälle terve päeva kinnasteta püüda. Üsna alguses nägime viieks minutiks ka päikest. 

Kuigi mõlemal pool jõge oli parklas neli autot, siis püüdjaid jää peal väga polnudki. Mõned mehed tagusid Lennuki all põiki ja paar tükki paistis Reiu kandis kükitavat. Pooled autodest ilmselt matkajate omad, sest jääpeal saalisid pidevalt rahvaste hordid.

Võtsime esimesena ette vimmatsooni. Esimese kala reegli järgi oli peagi mul võit käes. Särg oli vimmatsoonis maiustamas. Ain peagi alamõõdulise vimma samast välja korjas ja kui paarikümne minuti pärast olime maha jahtanud, suundusime vantsides siiarajoonide suunas.

Reiu parkla alguses vimmatsoonis vahepeatus ja ahven rändas kalakasti. Seejärel Reiu suudmest üks auk, vestlus ühe püüdjaga, kellel siig kenasti kelgul ja kolm vimba veel lisaks...  ja suundusime kalda äärt pidi ülesvoolu edasi. Posti juures sain veel paar ahvenat. Vimmast ega siiast märke aga polnud. Ain leotas oma deeperit ja mingi kenam kala tal seal augu all oli, kuid võtma toda ei saanud.

Järgmisena kaldaäärt pidi edasi suure männi alla. Sinna jõudes otsustasid mingi tsiklivennad jääkrossi harrastama hakata. Kõrva ääres pidevat pininat kuuldes võtsime peagi suuna allavoolu tagasi. Seekord siis teise kalda poolt. 

Müüri augus üks ahven. Parkla alusest vimmaaugust kummalegi üks vimb kotti ja lõpuks enne kella kolme saime pika vantsimise tulemusena Lennuki tsooni tagasi. Ain jäi meie varasemaid auke proovima, mina vaatasin uusi voolujooni. Kaldapoolsemast osast. Paar ahvenat, üks neist kotti. Üks teib, kolm vimmapunni.

Vaikselt nagu hakkas juba looma, kui korraga vool peatus ja lõikas nagu noaga võtu katki. Peale poolt nelja ei saanud enam võttugi!

Poole viieks olime tüdinenud ja pakkisime asjad kokku.

Mul siis punase kirbuga neli vimba, millest vaid üks kotti kõlbas panna; kuus ahvenat, neist suurim paarisaja kanti, üks särg, üks teib. Ainil kuldse kirbuga kolm vimba, millest üks kotti.