Punase silmaga kirbu viimane reis, 26. veebruar 2021

Jõeveed kerkivad hirmutava kiirusega. Minu enda jõgi oli hommikuks juba lõkkeasemeni tõusnud. Jää on küll peal, õigemini küll vee all, vee peale jäänud vaid keskel olev vaid väike osa... aga tulvaveed teevad sellega vist peagi üks null. Seda kõike vaadates tekkis juba neljapäev tunne, et peaks reedese päeva vabaks võtma - äkki ikkagi viimase jää püük. Mõeldud - tehtud. Nii sättisingi ennast hommikul kella üheksaks Pärnu, usse ostma, et sealt edasi jõele minna.

Tünni all jää peal olev rahvas andis lootust, et pole äkki midagi hullu... Parkisin auto oma siiatsooni ja vantsisin jõe äärde. Rõõmsa üllatusega tõdesin, et kannab. Ja kenasti kannab. Jääd kopikas alla kahekümne sentimeetri, tõsi päevane soe tegi selle hiljem päris pudedaks. Nii sai õhtupoole juba 7 pöördega jääst läbi puuritud, aga otsest ohtu nagu polnud, kui vähegi jalge ette vaadata.

Olud üsna samasugused nagu kaks päeva tagasi. Pilves. Sompus. Udu küll puudus, aga tuul täpselt samast suunast. Sooja ka üsna samasse kanti, 2-3 kraadi. Sättisin ennast siiaplatsile ja kammisin alustuseks vanad augud läbi.

Algus polnud lubav. Vool oli oluliselt tugevam ja viis mu kirbu paar meetrit kaugemale, kui oleks tahtnud. Aga kannatas püüda küll ja nii ei hakanud seda vahetama. Proovisin kõik üleeile tegevust pakkunud augud läbi ja leidsin esimesena üles vimma. Eelmise korra siiakonna august. Too auk oli millegipärast nii sodine, nagu oleks kõik see sahara liiv sinna maandunud, nii saingi kasti kalaseks ja korralikult poriseks.

Lisa ei kippunud tulema ühestki august. Mängisin üsna aktiivselt ja peagi sain aru, et vähemalt vimmale see täna kuidagi ei sobinud. Too tahtis terve päeva väga vähest mängu. Ideaalne mäng oli sisuliselt selline, et õõtsutasid aeglaselt vaikselt kirbu 10 cm kõrgusele põhjast ja tegid pausi. Pika pausi. Sellise korraliku paarikümne sekundilise. Umbes nii, et kes kannatab kauem oodata, kas sina või kala. Ja siis ta ... nökerdas ennast otsa. Nagu särg, Nii mängisin alustuseks enamuse päevast aeglaselt ja kui vimb polnud hakkamas, panin siia plaadi peale.

Kahjuks siig aga magas. Otsisin mis ma otsisin, käisin ringiratast auke läbi, tegin päeva peake 25 tuhat sammu... aga üles teda ei leidnudki. Terve päeva jooksul käis platsilt üsna mitu püüdjat läbi, aga siiga ma kellelgi ei näinud. Ilmselt polnud lihtsalt siiakala päev.

Vimba aga... kella 12-13 vahel oli kala pisut aktiivsem, ülejäänud osa päevast aga nökerdas nii nagu sai kirjeldatud. Üle kahe kala ühest august järjest ei saanudki. Mitte, et teda seal rohkem poleks olnud - minnes 15 minutit hiljem samale augule tagasi oli järgmine nökerdaja kenasti platsis.

Kuna võtt oli selline nagu ta oli, siis oli ka palju äraminekuid. Üks neist kahjuks ka koos minu vana hea, silmaga punase kirbuga. Kas kulus ära sõlm, või oli mingi muu koht jääääre taga viga saanud, aga ühte vimba väsitades jõhv korraga katkes. Oli teine (kirp) mitme aasta taguse ostu viimane pärl. Kahjuks enam pole neid poodide lettidel näinud. RIP. Väga hea vimmakirp oli.

Õhtuks tuli tunnikeseks päike ka välja ja see kukkus kohe jääd sööma. Jääl vedelev puur vajus jäässe nagu vatti sisse. Selle soojaga oleks küll parem, kui pilves oleks...

Päevale sai kriips peale tõmmatud kella viie paiku. Kokku käis jää peale 21 mõõdus vimba, 10 nurgu, 1 latikapoiss, 1 teib. Siiast ega ahvenast märki polnud. Kuna kalakasti mahtus 15 vimba, siis ülejäänud sai kodu tagasi saadetud. Tundub, et vimba on jões ikka massiliselt ja Pärnu jõe kohta on tegemist ka üsna hea suurusega kaladega.

Tore puhkepäev oli!