Kasaril, 21. veebruar 2021

Pikk külmaperiood sai otsa. Nädala sees tegi veel päris korraliku miinust, paarkümmend kraadi tuli ära, kuid laupäeval hakkas ilm vaikselt soojenema ja õhtuks oli sula kohal. Laupäeval tassisime killustikku majja, pühapäeval lubati kalale.

Sättisin ennast kella üheteistkümneks Vanamõisa alla. Rumba all, jõgede ristis on lahedalt pool kärestikku jääs ja keskel vaid vaba vee joon. Kruusateed kõik puha kiilakad, põllupealne tee selline läbi küntav, sulavaid tuisuvaale täis. Viimane ots tegin nagu ikka kondimootori abil. 

Ilm sompus, päikest terve päeva peale sisuliselt ei näinudki. Korraks pilvepiiril paar minutit piilus, mille järel uuesti kadus. Sooja kuni 3 kraadi. Kerge lõunatuul. Ehk siis parajalt soe olla.

Kohale jõudes ootas mind inimtühi jääväli. Sättisin ennast madala poole peale, salu alla. Keegi oli eile seal kõvasti puurinud ja nii sain terve päeva võõraid auke läbi katsuda.

Alustuseks muidugi vimmatsooni, kus kiisad kohe kiusama hakkasid ja nii sain unnad ruttu sisse. Peagi ka esimene lipuke lehvima hakkas. Kohale jõudes seisis ketas paigal ja kuna ma polnud kindel kaua see lipp ju enne lehvinud oli, siis haakisin ära. Haug oli meetrit viis-kuus tamiili maha kerinud ja kõrkjate juurde ennast paika istutanud. Sikutasin ta sealt välja. 48 cm konn.

Järgmine lipuke kerkis umbes veerand tundi hiljem ja päädis varastatud kiisaga. Kolmik oli osavalt paljaks tehtud. Huvitaval kombel päeva peale rohkem võtte undadele ei saanudki. Haugide tipptund tundus lõunapaiku ära olevat.

Kammisin oma punase kirbuga vimma tsooni läbi ja peagi ühest august ahvenaid hakkas tulema. Enamasti mudilasi, aga kaks sada+ grammist ka sekka. Vimmast polnud aga märkigi.

Kella ühe paiku saabus Ain. Oli oma auto tee juurde jätnud ja vantsis kildi jagu lumeteed. Sportlik värk. Otsis endale ühe augu ja kukkus kiiskasi sikutama. Lubas need kõik kenasti ära fileerida:-)

Umbes samal ajal sain esimest korda maakera otsa. Korraks, enne kui vehkat lasi. Võtt oli äkiline ja terav. Vimb oli sedapuhku täiesti jõe keskel, kus vähekese madalam, kui tavalisel liinil. Äraminek tekitas vee alla loomulikult vaikuse ja sellest august midagi rohkemat ei tulnud. Tegin siis paar meetrit allavoolu uue mulgu ja korjasin kaks kahesajast ahvenat välja.

Ahvenaga oli terve päev see võtt selline kentsakas. Tavaliselt uuel augul esimesed kaks läksid kohe närvi, aga kolmandat kuidagi ei kippunud tulema. Ükskõik kuidas ka ei meelitanud. Ei aidanud kirbu vahetus ega mängude vahetus. Nii ka nüüd.

Aeg tiksus, kala väga ei kippunud tulema ja Ain otsustas ülesvoolu põiki taguma minna. Sai vaevalt sada meetrit eemale, kui oma tavaliselt liinilt teise maakera otsa sain. Ei tea kas Ainil on endiselt see lilla kirp taskus, mis saja meetri raadiuse needuse tekitab :-)

Seekord tuli vimb kenasti ka jääpeale välja. Lisa august aga ei tulnud... Võtt oli selline maru äkiline, teise tiiru alguses, üsna põhja ligidalt. Ei mingit nõkerdamist, proovimist ega vastu ujumist. Kohe asja kallale...

Üsna sama toimus umbes pool tundi hiljem. Oli jälle jõe keskel oleval liinil, mängisin teist tiiru üles ja keegi altpoolt niimoodi ründas, et nooguti sirgeks lendas. Jälle polnud ei märguandmist ega nökerdamist. Selline mulje jäi, et parv ujus alla, kirp jäi kellelegi ette ja kohe üles korjati ning seejärel parv peatumata edasi kulges. Otse loomulikult ei tulnud sellest august järgmist võttu.

Kuni kella kolmeni oli üsna tore olla - aegajalt midagi toimus ja mõni ahven nina veest välja pistis. Peale kella kolme aga... vaid kiisk. 

Ain tuli oma jalutamise tiirult tagasi ja raporteeris sellest, et paarikilone koll oli lahti pääsenud. Nojah, kindlasti oli mingi alamõõduline...

Poole viiest astusime minema.

Jääd on praegu 25+ cm. Saab näha, kas kestab tulevase pika sula ära, või tuleb märts jälle jäävaba.