Laupäevase Velise jõe korralikud jääolud andsid lootust, et suur jõgi on ka kena tugeva kaane all. Nii ma kella kümne paiku Kasarile, Vanamõisa suunas startisin.
Öösel oli kenasti külma, päikesetõusu ajal ärgates lausa -13 kraadi. Teel jõe äärde näitas auto termomeeter -12 kraadi. Väljas mõnusalt päikeseline ja tuuletu. Aktiivseid loodusemärke pea igal sammul, üks rebane teeääres põrnitses, teine juba heinamaa peal sõites autoga võidu üritas joosta.
Kand ja varvas viimased pool kilomeetrit põllumaa ja jõe kaldal ma olingi. Jõel kaas kenasti peal. Kerge lumevaip oli üsna puutumatu, kui vaid ühe rebase pilliroo äärsed jäljed välja arvata. Tõmbasin oma ujuvkombe kurguni kinni ja läksin vaikselt tuuraga koputades peale. Jääl paksust pisut vähem kui eile, aga umbes 5 cm tumedat klaasjat jääd praktiliselt igal pool. Tõsi taamal madala peal sillerdas veel vaba vesi, aga seal ka vool pisut teine kui siin.
Võtsin suuna sügava alumisse otsa. Puude alla. Punane kirp ja sääsevastsed kolisid vee alla. Järgmise tunnikese ja enamgi veel kulgesin selles rajoonis. Käisin läbi viis erinevat auku. Mõni nendest ka kaks korda... Aga ei ühtegi võttu. Isegi mitte kiisa oma. Püüa nagu kaevust.
Lõuna paiku otsustasin kohta vahetada. Pakkisin oma kodinad kokku ja kulgesin pilliroo alusesse tsooni. Ikka vaikselt ja ettevaatlikult liikudes - kaks sammu ja kaks tuuraga koputamist... Jää ikka üsna ühtlane ja tugev ning mingit riskikohta ei leidnudki.
Pilliroo tsoon on hea kontrollpüügi koht. Isegi kui vimba sealt ei tule, siis ahvenad ja kiisad ikka segavad. Nii lootsingi nullitamise lainest välja rabeleda. Lootuseks see esialgu jäigi ja üsna pikalt. Esimene auk. Kümme minutit erinevaid mängitamisi ja ei midagi. Teine auk samuti kümme minutit mängitamist ja sama tulemus. Mõttes valmistusin järgmisele augule kolimist ette, kui vaikse kiigutamise peale ootamatult nooguti allapoole nõksatas ja kala ka kenasti peale haakimist taha jäi.
Vonka-vonka toimus põhja peal, siis kiiresti keskveest läbi ja augu all järgmine pekslemise etapp ette võeti. Lõpuks vimma pea jääauku sain ja käe kalale alla lükkasin. Kena poolekilone pätsike. Tegin oma aparaadiga pildid ära ja lasin ta mõni meeter eemal august vette tagasi. Kuivatamiseks ikka nagu varavõitu veel kalu koju tassima hakata.
Järgnes umbes viis minutit mängitamist, kui seekord kiire mängu peale ja üsna kõrgelt põhjast järgmine nooguti vajutamine tekitati. Teine vimb mässas juba korralikumalt, enne kui ta välja sain. Suurust ka natukene rohkem, ei tahtnud teine vabastamisel jääaugust läbi mahtuda :-)
Edasi aga... Ilmselt oli päevane võtulaine sellega ka möödunud. Jätkasin veel pikalt sama augult, seejärel proovisin mõlemad suunad, nii üles kui allavoolu ära, kuid peale ühe turvapunni lisa ei tulnud. Vähemalt sain esimese unna lõpuks likku.
Vimb enam aktiivseks ei muutunudki. Päikeseloojangu eel avastasid hoopis kiisad, et nad on nälga suremas ja kulutasin mu sääsevastsete varu. Üksik ahvenapunn ka sekka eksis. Tundub, et see lumekiht on ahvena võtule mingi pitseri vajutanud.
Unnalipud jäid täna aga heiskamata. Kella kolmest astusin minema. Külm oli juba kontide vahele pugenud, aitas kah juba - päikest sai juba küllalt nauditud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar