Aasta viimane püük, Rumba all, 28. detsember 2019

Jõulud seljataga. Väike kolamine Läti riigis samuti. Eile tulime tagasi ja otsustasin selle aasta viimase püügi ära teha. Ridvad autosse ja Rumba alla. Kaare peale.

Väljas selline natukene talve moodi ilm. Vähemalt õhutemperatuuri järgi. Kenake miinus üks näitas auto temperatuuri näitaja, kui kella kolme paiku kohale jõudsin. Maapind samas must, mis must. Kerge põhjatuul oli pilved laiali lükanud ja üle mitme mitme päeva näidati taevas ka päikest. Vesi oli kukkunud Kasaril ka juba normaalsemale tasemele, +95 peale.

Kolm kaigast töökorda ja sisse. Üks ussidega, kaks kalatükkidega varustatud. Ühe panin päris sügava peale, puust kaare suunas ja kaks tükki tavalisse kohta. Päikese kadudes hakkas tempretuur kenasti kukkuma. Hea, et talvekombe selga olin taibanud panna ja käpikud kaasa haaranud.

Videvik tuli maru aeglaselt ja ei pakkunud midagi huvitavat - kaikad seisid liikumatult külma käes. Panin kolmandale ridvale samuti vimma filee otsa ja sättisin valguspulgad valmis. Umbes sel ajal, kui palja silmaga ilma lisavahendeid kasutamata ridvapitsi eemalt enam ei näinud tegi esimene kelluke häält. Korralikult, ühe korra nagu oleks kivi otsast alla sadanud ... ja jäi vait. Noh kell ei olnud pool viis ka veel, nii et vara lutsuvõtuks kah nagu.

Pool viis tuli esimene laine. Esmalt keskmine ritv võnkus mitu korda kenasti ja kui arvasin, et nüüd on juba kenasti sisse söönud ning kummardasin ritva haarama ... too tardus paigale. Kala loobus neelamisest. Hilisem kontroll tuvastas, et söödaga oli kõik korras, lihtsalt miski ei meeldinud sööjale.

Seejärel teisel pool puud olev ritv. Lasin sellel ka kenasti võnkuda enne kui ära haakisin. Käsi sai limaseks. Selline 40 alla isend läks jõkke  kasvama tagasi. Samal ajal, kui kalaga askeldasin, kolistas keegi juba teist äärmist ritva. Selleks ajaks, kui lõpuks oma toimetamised tehtud sain ja selle ridva juurde tagasi jõudsin, oli too juba rahunenud. Otsas ka kedagi polnud - järjekordne pooleli jäetud neelamine. Ei tea kas said liiga suured kalatükid konksule pandud ja need osutusid sööja jaoks liiga suureks suutäieks?

Natukese vaikuse järel jälle sügava peale pandud ritv häält tegi. Ja jälle keegi toimetamise pooleli jättis. Minutit kümme vaikust ja keegi keskmist korraks puudutas ja jälle vaikus. Väga pirtsakad sööjad olid.

Poole kuue paiku otsustas üks ikka pakutavale tuule alla teha ja teine alamõõduline käis karget õhku nautimas. Tuli sama ridva otsa, millega ka esimene.

Peale seda võtmine katkes ja otsustasin, et teist lainet seekord ootama ei jää. Kaldaäär külmast vaikselt juba jäässe kiskus ja minu sisemine värske õhu vajadus rohkemat külma ja pimeda käes passimist ei nõudnud. Kell kuus tulin ära. Temperatuur oli selleks ajaks juba -3 peale langenud ja kukkus kenasti edasi. Aga kahjuks esmaspäeval juba soojaks tagasi läheb.