Esiletõstetud postitus

pühapäev, 5. jaanuar 2020

Aasta uus, 04-05. jaanuar 2020

Head uut aastat!

Kesktalv edeneb visalt. Rohi on rohelisem kui kunagi varem. Varsti on aeg muruniiduk käima panna:-)

Uue aasta avapauk sai tehtud seal, kus vana lõppes - ikka lutsu pimeduses püüdes. Ain tuli shampusega head uut aastat soovima ja nii tegime õhtul Rumba alla ühe lutsupüügi. Kella kolme paiku sättisime kohale ja otsisime kõige tuulevaiksema koha. Tugev läänetuul oleks lageda peal oleku üsna vastikuks muutnud.

Välja oli selline oktoobri lõpu ilm - kenake 6-7 kraadi sooja, mis õhtu edenedes kiiresti jahtuma hakkas. Pilves ja paar piiska ka veel sekka. Sättisime ennast põõsaste taha varju ja lajatasime kumbki kolm tonkat sisse. Ja siis lõke üles.

Hämaruses mul keegi ussipundart nökerdas, aga ära ei võtnudki. Poole viiest tuli "ühe lutsu laine". Ja seegi punn. Kella seitsmest saabus "teise lutsu laine", see oli ikka eriti väikene. Ja sellega oli püük ka läbi... Passisime kella kaheksani ja tulime tulema. Ain sai kenasti nulli peal hoitud:-) Skoor seega 2:0 minu kasuks:-)

...

Sellest lutsupüügist ja jää ootamisest hakkab vaikselt villand saama ja nii otsustasime pühapäevaks midagi uut proovida. Kummariga Velisele haugi trollima. Keset talve...

Öö jooksul ilm muutus ja tõi külmema laine kohale. Tõsi, ka päikese. Kuna elektrimootori aku üle viie tunni ei kesta, siis hommikul vara me kohale ei tõtanud. Alles kella kümne paiku vedasime ennast jõe äärde. Rippsilla juurde, kus kaks vene meest silla alt...latikat püüdsid. Vähemalt väitsid nii. Tõsi ühtegi võttu neil polnud olnud...

Kummipaadi kokkupanek oli päris vaevaline. Temperatuur väljas kergelt miinuse poolel ja see tegi paadi kokku panemise oluliselt raskemaks. Kumm oli jäik ja plaadid ei kippunud põhja peal paika minema. Peale poole tunnist mässamist sai paat lõpuks sõidukorda.

Voblerid paadile sleppi ja suund Enge poole. Päike tuli välja ja tuul hakkas tuure maha tõmbama. Lõpuks päris ilus talveilm välja tuli.

Tiksusime vaikse tempoga Enge ristini. Null võttu. Vaid ühest Rapala Tail Dancerist lahti sain - koputasin rohust lanti paar korda vastu vett, et prahist lahti saada ja .... landi keel murdus pooleks. Oleks siis tugevasti peksnud... Pole enne sellist asja näinud. Kas tõesti külmast nii hapraks läks ja seetõttu murdus? Mis siis veel oleks saanud, kui mõni haug oleks seda otsustanud väänata? Kahtlane värk, panin selle peale vana hea Jesse spinna otsa, mida võib vähemalt vastu vett isuga taguda, ilma et midagi juhtuks.

Enge suudmes  üks mees kaldal loopis, olles seda teinud hommikust saati. Tulemus püüdjal samasugune nagu meil, null võttu. Tegime siis Enge alumises otsas veerand tundi jigitamist ja tiksusime trollides seejärel tagasi. Tulemus ei erinenud eelmisest mitte grammi võrra. 4 tundi ja ei midagi. Ei võtupoegagi. Suurest igavusest mõtlesin vaese mehe ridvahoidja välja:-)

Nüüd sai siis juba kolmas kord Velise sügavikku paadiga kammitud ja tulemused kõikidel püükidel ühesugused. Selle jõelõigu võib vist küll paadiga haugipüügi tarbeks maha kanda. Madala ja poolmadala pealt veel midagi, aga 4-5 meetrised vaod ei ole midagi pakkunud. Kuigi haugi, ja mitte väikest, seal on. Talvel olen jääpeal seal rajoonis vähemalt kolme 4+ kilo suurust lima näinud. Trollimine aga...

Poole kolmest tuli maha. Ahjaa, Ain sai teist päeva nulli peal hoitud:-) Tänast vist ei saagi ametlikult kalapüügiks nimetada - kala ei saanud ega näinud. Pigem peab seda nagu "paadi peal värske õhu hingamise ürituseks" nimetama:-)

PS! Päeva kohta sobib Aini poolt saunas räägitud sõjaväe mälestus. Olid kord "öövahis" Luunja kandis, kui korraga raadios üks sõdur raporteeris, et vaateväljas on üks kalamees. Mõni sekund vaikust eetris ja teine küsib vastu, et kus tead, et ikka kalamees? No mine vaata, kui mehel on kala, siis on kalamees; kui mehel kala pole, siis on ta õngemees.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar