Kasaril, 14. detsember 2019

Leidmaks erinevusi viimasel mõnel nädalavahetusel, tuleks ilmselt kaevuda sügavatesse detailidesse. Üldine pilt on aga endiselt sama - pikk pikk sügis muudkui kestab kestab kestab. Venelaste ilmaprognoos nüüd midagi peale jõule nagu lubaks, aga kindlasti keeravad nad selle pildi ka veel teistsuguseks... Laupäeva õhtuks tegi jälle koerailma, tugev kagutuul, laus-pilvisus, pidev vihma tilkumine paari kraadise sooja juures... ja otsustasin teha oma tavalise mõnetunnikese pimeduses mediteerimist.

Vanamõisa juurde jõudsin poole neljaks. Jõgi kõrgem veel kui eelmine nädalavahetus, veetase +129 juures, kuid langeva trendiga. Nädala sees oli suurte sajude tulemusena vesi isegi +189 juures ära käinud. Põllud seetõttu vett täiega täis.

Minu traditsiooniline nurgake oli kahe Haapsalu venelase poolt hõivatud, nood olid päev otsa seal püüdnud ja terve kiisa kätte saanud... seetõttu seadsin sammud jõekaare teise äärde. Sealsest põhjast mul sotti polnud ja nii seadsin kurve lõppu ridvad sisse nii, et vahemaad nende vahel jäid päris pikaks. Oma kolmkümmend meetrit kaikad üksteisest eemal.

Hämarik ei pakkunud midagi. Keskmist ritva, mille juures laagris olin, paar korda nagu puudutati, aga see võis ka voolu ja tuule ühismõju olla. Tänu tundmatule püügipaigale jäin peagi esimesest rakendusest ilma. Seega hämarikuga lõppes püük -1 minu kahjuks:-)

Seekord läks pimedamaks, kui eelmine kord. Kell pool viis oli juba nii pime, et mingi hetk mobiililt pilku tõstes ei saanud esimese hooga aru, kus pool seejõgi on. Seis oli paljulubav. Selleks ajaks olin konksud vimmafileega asendanud, millele stopperiks konksu peale veel ussijupike.

Kell viis, rutiinse kontrolli käigus, avastasin alumise ridva vaikselt vetrumas. Kellukest vastutuule tõttu laagripaika ei kuulnud. Lasin kalal natukene neelata ja haakisin ära. Täitsa kobe tükk võitles teises otsas. Kaldarohu joone juures jäi aga kinni. Käisin siis sikutades edasi tagasi, lootes leida õiget nurka, mille abil kala rohu tagant liikuma saada ja leidsingi selle üles. Tuli teine koos rohutuustakuga, aga välja tuli. Kenake 45 sentimeetrine luts. Kui meenutada foorumi nalja, et mere lutsud tulevad mere poolt ja jõe lutsud jõe poolt, siis see oli mereluts:-)

Teised ridvad kella viiest võtulainet ei pakkunud. Söödad jäeti puutumata. Ilmselt ei leidnud söödad tundmatus lõigus lutsu rändeteid üles. Kell kuus kobistas ülemise ridva otsa üks väiksem libedike esindaja ja nii uskumatu kui see ka pole, siis järgmise kahe tunni jooksul ei puudutanud söötasid mitte keegi. Kas põhjuseks oli kella poole kuue paiku tõusnud kuu, mis oli nii suur, et isegi läbi pilvekihi õrnalt kumades valguse jõe äärde tõi ... või hoopis mingi üldisem söömise streik libedike poolt ... või neid selles paigas neid lihtsalt polnud ... vastust teab vaid tuul. Kell kaheksa tulin tulema.

Tuleks juba see talv.