Veed on juba langenud suviselt kaldasse ja nende temperatuur ka selline, et osa vimba juba koeb. Nii Vigala kui Velise peal on enamvähem 12 kraadi ringis.
Tänaseks programmiks sai valitud... avastamine. Ehk järjekordne päevane jalutuskäik, aga sedakorda uutes püügipaikades. Mind on pikka aega painanud mõte, et peaks Vigala ja Velise haru ka üleval pool Pärnu maanteed läbi uurima. Isegi puhkuse plaani nimekirja sai see kirja pandud. Täna siis selle ette võtsimegi.
Alustuseks lõuna paiku Vigala haru. Koht nimega Jõesuu. Kildikene ülevalpool maanteed. Jõudsin Ainist tunnikese varem kohale ja parkisin auto suvalisse kohta ära. Üsna lambist sai püügipaik valitud, kuid jõe äärde vantsides selgus, et neid avastajaid oli seal teisigi käinud. Tonkatamise vaiasid ikka jagus. Kõndisin nii 300 meetrise jõelõigu läbi. Jäin tervest rakendusest ilma. Sain mõne särje ja ühe ahvena. Püügipaik ise oli üsna lubav selles mõttes, et voolujoonelt kõrvale tekkinud paunad olid üsna madalad. Nii meetri sügavused. Suvel ilmselt üsna rohused. Peaks korra kuumal ajal ka siia piiluma.
Aini tulles käisime pisut teisele poole autosid ka uurimas ja ka seal tulemused samad. Püügipaik ilus, saagiks vaid särjed. Edasi juba Velise peale.
Jälle maanteest ülespoole. Alustuseks valis Ain parun Rosenthali matmiskabeli aluse lõigu. Miks just see paik jäi segaseks. Seda enam, et sinna saamiseks pidi mingit ülikitsast teed pidi pool kilti sõitma ja siis jõe äärde saamiseks läbi puugivõsa marssima. Ja kui lõpuks kohale jõudsime, paistis teisel pool jõge kena tee üsna jõe kõrvalt mööda minevat...
Lõik ise oli sügav, 2.5-3 meetrit vett, olematu vooluga ja üsna igav. Üsna sarnane lõik Velise latikapaiga omaga. Pisut lihtsalt madalam. Võibolla on suvel siin huvitav, täna aga tüdinesime sellest paigast juba veerand tunniga.
Järgmine peatus Velise küla. Üks meie tuttav on sealkandis lapsepõlved veetnud ja väidetavalt on suviti seal palju vimba saanud. Parkisime ennast kiriku vastu ära, ei tea mis värk meil täna nende parkismikohtadega oli, vantsisime üle silla ja kulgesime jõe parempoolset kallast pidi kildi jagu allavoolu.
Jõgi maru madal. Kui sillast allapoole veel ühes kohas meetrike tundus olevat, siis edasi läks asi ikka väga madalaks kätte. 30-40 cm vett. Vimmale kudemiseks hea, püüdmiseks aga... Otsisime mis me otsisime, aga korralikku auku ei leidnudki ja lõpuks ühes kohas madalate kummikutega üle jõe vantsisime, et otsemat teed pidi autoni jõuda.
Sillast ülespoole olev ala ei pakkunud ka teistsugust vaatepilti. Ain sai suureks rõõmuks kiriku pargi alt ühe särjepunni, aga see oli ka kõik. Park ise oli ilus, suur ja avar. Lisaks oli atraktsiooniks püsti pandud trossi otsas allasõitmiseks mõeldud sõiduvahend. Ilmselt lastele ehitatud. Aini tabas ka korraks lapsemeelsuse hoog :-)
Eelmised kohad polnud just erilisi lootusi pakkunud, kuid otsustasime veel mitte alla anda ja valisime kaardilt veel ühe püügikoha välja. See, tõsi küll, juba maateest teisel poolel. Kivi-Vigala poolel. Polnud me seal ka kunagi käinud ja paik vajas uurimist.
Sinna jõudes oli kell juba kuus ning ilm tõmbas aina enam pilve. Alustasime sillast allavoolu olevast osast. Seekord isegi peibutussööta pisut loopisin. Vaikus. Igavusest kõndisin vastuvoolu ja ühe saarekese servast lõpuks oma korgi hüplema sain. Kena vimb mässas voolus mis hirmus. Kätte sain. Ja järgmise veerand tunniga veel kolm kena suurusega kala juurde. Suurim umbes 700 grammine. Mitte sellised nagu sel aastal tavaliselt kombeks on olnud.
Ain jõudis ka lõpuks minu juurde. Kolis teisele kaldale ja loopis sealt samasse tsooni kus minagi. Üle saarekese "nina". Peagi oli ka tal kena võitleja otsas. Võtupidu nende viie kalaga piirduski. Vimmad olid pisut räsitud, mis andis kinnitust kudest ja ilmselt läksid nad seda tegevust edasi tegema. Või siis panid alanud vihmasaju tõttu lihtsalt suu lukku. Piitsutasime veel tunnikese vett, avastasime pisut ülesvoolu veel saarekese ülemist osa, kuid peale ühe haugivõtu Aini õngele, meile rohkem elumärke ei jagunud.
Poole kaheksast suundusime kodupooole minema. Avastatud paikadest ilmselt ainult viimane ja esimene tulevikus tagasi kutsuvad. Teised pigem mitte. Aga kala sai saadud ja maailma sai nähtud. Tore oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar