Igaljuhul viis see vahejuhtum pikaks ajaks püügiisu, kuni täna siis uuesti proovima läksin. Stellaga. Ega vist ei olekski läinud, aga homme peaks meil Ainiga nn maailma avastamise retk tulema ja tundus hea mõte mingi tunnetus enne seda kätte saada. Kalalootust väga ei heietanud. Külmad ilmad on veetemperatuuri alla tirinud ja kui väljas on ka vaid neli kraadi sooja, siis mida siin loota. Õnneks oli päikest... Päevaks lubas loodetuult, mis minu platsil jõgede ristis jääb kenasti võssa kinni.
Kell üheksa kohal. Tunnikene madala peal. Üks võtt, üks vimb. Väikesel isasel vimmal niisk jooksis mis kole. Tundus, et ta oli üksi "tantsuväljakule" valvesse jäetud, sel ajal kui teised külma eest kärestikust eemale pagesid.
Teise tunnikese veetsin sirge peal ja ainukene "elumärk" tuli sonni vastas olevast august. Vimb või turb oli korraks otsas, kuid pääses jooksu. Seejärel tõusis tuul ja ma pagesin minema.
Stella on lõhutud Volshankaga võrreldes ikka tublisti pehmem. Selle ülemine pits on nii hirmuäratavalt peenikene, et kui kala kärestikus otsas mässas, siis selle tipupaine oli ikka väga jõhker silmale vaadata. Vana ritv oli sellega võrreldes justkui kaigas. Tollega tegid haakimise liigutuse ära ja kohe said aru, et kas kala jäi otsa või mitte. Stellaga aga kulub mingi mõtteline osa aega, enne kui amortisaatori mõjust vabanedes saad aru, et on siis kala või ei ole.
Visata on seda ka kuidagi teistmoodi. Ajastus nõuab hilisemat viset kui Volshankaga. Aeglasemat ja venitavamat stiili; vana tehnikat kasutades panin potsti ja potsti korgi vaid paari meetri kaugusele nina ette :-). Aga eks see ole kindlasti harjumuse asi. Tuule käes muidugi visata ei julgenudki - liiga valusad on veel mälestused.
Mingi tunnetus on nüüd käes ja olen valmis uute paikade avastamise retkeks. Ain aja Kia käima :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar