Äratus kell 5 ja kui pool tundi hiljem autosse istusime hakkasime juba väheke kõhklema. -3 kraadi külma. Päeva peale pidi see soojenema "lausa" 6 kraadini, aga lisaks jõudu koguma paras põhja tuul. Seega uute lõikude uurimiseks ilmselt halvemat päeva annab valida. Aga otsus oli tehtud ja startisime.
Esimene püügitsoon Pärnu jõel, Kurgja all. Vaatasime tammi pealt, kas vimbasid ka üles minemas on näha. Polnud seal kedagi. Edasi juba kand ning varvas allavoolu. Paar aastat tagasi sealkandis olime lanti loopinud ja sihtkoht oli teada. Olin liialt õhukesed riided kaasa võtnud, nii ei tahtnud kohale jõudes seljakottigi seljast võtta. Selg oli siis vähemalt soe. Õnneks tuli pea koheselt päikene välja ja hetkeks oli juba tunne, et päevasoojusel pole häda midagi. Keha aga oli autosõidust alles soe...Esialgu lisa ei tulnud ning Ain käis söödaämbri järel auto juures ära. Kasutasin aega otstarbekalt ja sain ka käe valgeks. Järgnes peibutussöötmine ja ... vaikus. Olime oma ajaplaani pannud paika ca 1 tund püügipaiga kohta ja seetõttu ka peagi lahkusime. Olime niigi pool tunnikest üle kulutanud. Ja tõestatud sai ka, et vimb seal on, ei meil ole aega oodata kui järgmine parv kohale saabub.
Edasi autoga Suurejõe poole. Tegime teepeal paar peatust, mõned kohad tundusid isegi huvitavad, aga kuna kõik olid põhjatuule vallas, siis liikusime edasi kuni asulani jäi umbes kildike. Seal ka üks tuttav lõik, pisut sügavam teine, aga kohe kärestikust pisut üleval pool. Hea koht rändkalale puhkuseks?Sinna jätsin oma kulla kalli "my precious" kirbu. Vist viimane sellest seeriast, millega kuldse toonini üldse jõudsin. Müügis neid ka enam pole... Ain sai ühe võtu. Ja peagi, vast 20 minutit peale algust, kuulutasime selle paiga lootusetuks. Eelmine kord kui siin käisime, väitsid kohalikud poisid, et siin küll vimba pole... Nüüd siis jäime uskuma :-)
Suurejõe järel kolisime teisele kaldale. Kui juba põhjatuul, siis parem puhugu selga kui otse vastu vahtimist. Tee, mis kulges jõe paremal kaldal, ronis pidevalt jõele nii lähedal, et järgmise püügipaiga leidmine peale Vihtrat ja enne Kullimaad oli imelihtne. Pilt autoaknast oli nagu kaardil - saareke, mille servades kiire vool ja selle järel kahe voolu ühinemise kohus kenake rahulikum ala. Nii kiiresti me polegi vist autost väljunud ja kui pakkusin Ainile, et vaatame enne lähemalt, kui asjad kaasa võtame... vastust ma ei hakkaks kommentaarima :-)
Koht oli tõesti mega ja seda kinnitasid ka jalgrajad jõe kaldal. Püüdmas siin oli käidud ja mitte vähe. Krevetiga püütakse kevadel mida? Ikka vimba. Meie käsiõngede korgid lendasid jõkke.
Poolteist tundi hiljem pidime nentima, et vist langesime reklaami ohvriks. Ain küll kohalikke särglasi ja nendega sarnaseid tüüpe venitas aegajalt kaldale, aga vimbadest ei olnud märkigi. Tundus uskumatu. Kõik eeldused olid loodud. Kärestik kudemiseks kõrval olemas. Puhkamiseks rahulikum ala olemas. Sügavust ka piisavalt pooleteise meetri kanti... Natukene kahju oli lahkuda, aga päevaplaan vajas täitmist.
Ikka allavoolu edasi. Enne Piistaojat olid esimesed elavad märgid püüdjatest. Kaks autot tee ääres. Kaks tonkatajat, üks käsiõngega vehkija. Koht nägi lubav välja, kuid teiste seltsi ei tahtnud me minna ja ka tuul puhus sinna peale (lisaks oli veel päris mitu häda: mai kuu, käibemaksu tõus, laine vee peal, Ain ei tahtnud :-)
Neljas koht Muraka all sattus meile ette samuti autoakna kaudu. Kärestik paistis kätte ja kui aknast pisut kaugemale kiikasime, siis sealt edasi ka kärestikualune. Mõlemad meile väga meeldivad ja peagi kanjonist alla kulgesime. Selles lõigus on Pärnu jõgi ägedalt kanjonisse joonistunud. Nagu mingi mini grand canyon.
Koht oli tõesti võimas. Kaks erineva vooluga kääru said korraga kokku, kõrvale tekkis saareke ja sealt allavoolu uuristas vool pea kahemeetrise augu. Too ei olnud küll pikk, vast 7-8 meetrit ja edasi läks uuesti madalaks. Viskekaugusest eemal oli veel saarekese tagune vaga vesi - kõik head asjad on ju alati teisel kaldal:-) ... aga no kõike ei saa ka ju korraga tahta. Ma oleks võinud mürki võtta, et seal meie püügitsoonis on vimb. Hea et keegi seda ei pakkunud. Kala seal tõesti oli, sest paarsada meetrit eemal olnud tonkamees viskas midagi ämbrisse ja aegajalt järgnev kolin oli kaua aeg kuulda. Meie aga. Ei võttugi. Hoolimata sellest, et sinna raiskasime me ajaplaanist rohkem ette nähtud aega. Pettumus maksimus...
Järgnes juba Jõesuu, kus Pärnu ja Navesti jõgi kokku saavad. Rippsilla abil saime teisele kaldale ja võtsime positsioonid sisse Navesti jõe kõige viimastel meetritel. Me polnud kumbki enne Navestil kalastanud ja seetõttu oli ääretult oluline just selle jõe alamjooksul püüda.
Lõik ise, sillast kuni suudmeni, on igaljuhul väga lubav. Tagasivoolu ala, mis Navesti paremale kaldale tekib on pikk ja lai. Hea puhketsoon ükskõik millisele rändajale. Vett seal all paari meetri jagu, nii ei jää suurte kalade seljad ka veest välja. Samas püügi mõttes ilmselt, kas tonkatamise või puhtalt peibutussööda peale üles ehitatud lõik. Kuna tagasivool oli ka suhteliselt aeglane, siis kahjuks püüdja jaoks ka natukene igavapoolne. Vähemalt meie jaoks. Sellele lõigule me üle veerand tunni ei andnud. Linnukene sai kirja ja lisaks paistis teisel pool Pärnu jõge selline lõik, millest me ei saanud keelduda. Tegemist oli ka plaanivälise lõiguga ja selle jaoks pidime kusagilt aega varastama. Kus mujalt kui Navestilt.
Kuues püügipaik, Pärnu jõel, Navesti vastaskaldal pisut allavoolu, oli kiirevooluline ja madal. Vett vaid natukene üle meetri, aeglast ala vaid kaldalähedal. Üldsegi mitte selline, mida pilt eemalt oli pakkunud. Käisime selle ikkagi kohusetundlikult läbi ja komistasin ka ühele vimmale otsa. Ainil ei miskit... Kell oli saamas kaks ja meil oli veel kolm tunnikest aega, mille tahtsime Reiu jõele kulutada.
Selle aasta vimmasaagid Reiult tulid juba varakevadel ja see ütles, et küllap seda kala on seal jões ka praegu. Linnaaluse tsooni me välistasime eos ja otsisime pigem kitsamaid lõike Valga maantee lähedal.
Jõgi, mis suubudes on ikka jõe moodi, on Valga maanteele lähenedes ikka üsna kitsaks muutunud. Esimene koht mille ääres maabusime oli täieli pettumus. Jõelõik oli nii madal, et pea keskel asetsev kivi oli põhjani näha. Hea kui pool meetrit vett püügialal oli. Viidikat ja haugi seal küll oli, aga vimba me üle kümne minuti oodata ei suutnud. Tundus lootusetu üritus.
Samas teine paik, mis oli vaid mõnisada meetrit edasi ja vahtis meile jälle autoaknast vastu, oli hoopis teine tera. Vett kenake 1.5+ meetrit. Voolu oli, kääru oli, vaikse vee piiri oli. Ja esimese viskega särg, näitas et midagi siit võiks tulla... Järgnes umbes veerand tunnikest, mille raames sain mina neli ja Ain kolm vimba. Põhimõtteliselt vise ja triiv. Andsin peibutussööta juurde ja elu tundus kui lill. Sort oli küll selline peenike, aga nagu legendid räägivad, siis Pärnu jõe vimmad ongi väiksemad, aga see eest lihaselisemad :-)
Pidu lõppes üsna järsult. Isegi särg ei jäänud alla pidama, viidikas vallutas platsi. Järgmise tunni jooksul vaid mõni särg tilkus juurde, aga enamasti vaid rüüstati kärbsevastseid. Natukene enne äratulekut sai Ain tsoonist väljast poolt, meetrit kümme allavoolu, veel kaks vimba võtma, aga lisa kaldale siiski ei tulnud. Ei saanudki aru, et kas peibutussööt ajas kala eemale, või oli järgmine parv vahetult peale tulemas. Meie aeg oli ümber saanud ja pidime lahkuma.
Kokkuvõtvalt. Hoolimata ülimalt kehvast ilmast oli super päev! Kaheksa püügipaika sai läbi vaadatud. Tõestatud, et vimb liigub selles jões ikka (liiga) kaugele. Kohti, kus püüda on ikka metsikult. Huvitaval kombel olid enamus neist püüdjatest tühjad. Reede ka muidugi ja ega ilm oli ka selline... Vaid Tori sillast mõnisada meetrit allavoolu oli mingi rahvaste spartakiaad ja enne Navesti juurest lahkumist tundus ka sinna see tekkivat. Mujal aga... Tänu uute avastatud paikade tundma õppimisele tekkis paar uut sügise- ja võibolla ka üks suvepüügi plaan. Avastada oli ikka lahe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar