Vihmapäev 2, 17. mai 2023

Vahel on nii, et kui püügipäevast loodad kõige vähem, pakub ta elamuse, mis meelde jääb. See vist sobiks ka tänaseks pealkirjaks :-)

Ilmaprognoos seekord oli selline, nagu tegelikult ta peaaegu ka tuli. Hommikul sadas, vahepeal tsipake puhkas ja siis kallas edasi. Nii ma hommikul rahulikult võtsingi. Otsustasin oma Lowrence loodiga pisut rohkem sina peale saada ja vahtisin youtube videosid. Ei saa salata, mul seda nokitsemise vaimu eriti ei ole, aga nüüd oli ju aega. Tassisin varustuse tuppa ja puha... Nokitsesin paar tunnikest ja siis kiikasin uksest välja. Täitsa normaalne ilm, peab vist ikka peale minema, käis mõttest läbi.

Mõeldud tehtud. Nii ma kella 12 paiku asju paati tassima hakkasin. Ka silla peal olles tundus nagu ok ilm. Sain vaid paar kilti sõita kui hakkas tilkuma. Natukese aja pärast juba korralikult, nagu oavarrest. Hea et vihmariided selga olin pannud, aga prilliklaasidel ju kojamehi pole! Seega sõita merele oli ikka ütlemata jama. Aga kohale ma jõudsin.

Sättisin ennast punase poi alla. Saare peal ööbivad eestlased raporteerisid heast hommikusest võtust ja kihutasid seejärel lõunale ära. Ma jäin ankrusse ja üritasin jigitada. Ankrusse jäämine on suhteline mõiste. Paned ankru sisse ja mõtled et tehtud. Tutkit! Järgmine hetk, kui silmad nokkmütsi alt välja sirutasin sain aru, et ankrusse pandud paik oli ligi sada meetrit ida suunas. Niipalju siis jigitamisest... tõele au andes sain vahepealse aja jooksul paar võttu roosa landi peale, aga see oli ka kõik.

Jigitada ei saa, trollida ei taha. Koju ka veel vara minna, Siis tuli meelde, et mul on üks Westini slaider landikastis. Läheks peksaks sellega rohuäärset ala. See tegevus ei meeldi mulle kahel põhjusel. Esiteks, ei paku see püük koha kala. Teiseks... no ma jumaldan jigitamist. See lihtsalt on nii lahe tunne, kui jigit kala lööb. Vahet ei ole mis kala, peaasi et koha lootus on :-)

Nii ma ennast madalasse ankrusse seadsin. Meetrises vees, rohusel alal, kümme meetrit köit ankru otsas, võib olla ühes kindel ... paat seisab paigal! Võtsin oma trollimise patriot ridva, panin slaideri otsa ja kukkusin kütma. Algajale omaselt algul lihtsalt kerides. Pisut arenedes üritasin väheke jerkimise lööke sisse tuua. Ja ollalallaa, keegi seal vee all arvas, et ma tegin midagi õigesti. Haaras slaiderit, võitles pisut ja lahkus oma teed. Särg see vist polnud.

Mõni aeg hiljem kandis minu viimistletud tehnika juba vilja ja esime kolm+ haug käis paadi kõrval õhku nuusutamas. Loodetavasti jäi meelde, et slaiderit ei tasu haarata! Kulus veel minutit kümme ja väsimuse mõjul hakkasin mängu pikemaid pause sisse tegema. Vahepeal kratsisin kukalt ja ringutasin, lant töllerdas ka kusagil seal... ja korraga keegi sikutab vastu. Ma pole üldse kindel, et haakisin, sest mõtted olid kusagil mujal. Igatahes otsa ta jäi ja pika võitluse tulemusena tuli paati 6.2 kilone haug.

Ei saa salata, haug meeldib mulle vaid siis, kui ta pole paadis. Kunagi Ülo ütles klassikalise lause: "parim haug on see kes lööb lanti võimsalt, võitleb metsikult ... ja kukub paadi kõrval ära".

Anyway oli see kala mul paadis. Käega kuklast tõstes. Kannatas tõsta küll. Slaider aga täiega haugil kurgus. Nuta või naera kuidagi kätte ei saa. Mina tahan lanti, tema tahab elada, aga landi pärast kaubale ei saa. Kuue kilosele lõugu naljalt lahti ei kannata ja nii sirutasin raske südamega käe noa järele. Kahju. Mul teda vaja pole, aga lanti tahtsin tagasi.

Päras mõningast leina, loopisin slaiderit edasi ja noppsin veel ühe haugi samast tsoonist. Kuna ka selle vabastamine oli suhteliselt keeruline, siis otsustasin et aitab. Jigi otsast haugi vabastamine on lihtne, kolmikute otsast mitte nii väga lihtne. Läksin uuesti jigitamist proovima, seda enam et tuul oli hetkeks hinge tõmmanud.

Parkisin  ennast oma lemmik paigale ja kukkusin pilduma. Esimesed heited läksid tühja, siis aga roosa otsa panin. See on ikka kõva tegija. Haug ei tahtnud teda võtta, aga lant ei andnud alla - haaras initsiatiivi ja sööstis konksuga ise haugile külje pealt sisse. Sööst mis järgnes oli võrratu.

Tragitud 3 kilose haugi lohistamine suures voolus paadi juurde pole aga mee lakkumine. Sain aru et minu jigmasteril on raske ja otsustasin abivalmilt tuge pakkuda. Panin käe natukene allapoole ühenduse kohta ja sikutasin sealt kaasa. See oli suur viga. Ilmselt langes suurem koormus valesse kohta ja järgmisel hetkel käis praks ning ritv murdus. Mnjah kala säin kätte... ja lasin loomulikult tagasi. Juba teine volznanka sel aastal. Ei see ei ole protestist tehtud lõhkumise kampaania!

Nutt kurgus võtsin trollimise ridva ja panin jälle roosa otsa. Lant teele ja nii kui too vette langes, tuli löök ja kohe samasugune sööst nagu eelmise kalaga. Jälle tragitud? Edasine aga oli teistmoodi. Kala jõnksutas hoopis teistmoodi, pinda ei tulnud ning lõugu ka ei lõksutanud. Selge pilt. See pole haug. Pika meelitamise peale tõugjas paadi kõrval pinda kerkis. 3.2 kilone. Läks peale vabastamist vee alla edasi toimetama.

Tuul aga otsustas uuesti tõusma hakata ja ankur andis jälle järgi. Eemalt lähenesid uued vihmapilved ja otsustasin, et aitab küll. Trollin kodu poole minema. Vahel on nii, et tahad ära minna, aga ei lasta. Nii ka seekord. Pool minutit trollimist ja haug otsas. Siis kui ta lõpuks konksu otsast vabastasin, olin sada meetrit kodust kaugemale triivinud.

Uuesti lant sisse. Jõudsin peaaegu tsoonist välja ja jälle ritv paindes. See kord ridva otsas nagu narts. Selge, et koha, mis on kõige igavam tollimise kala üldse. 48 cm pikk., läks kasti. Puhastades leidsin kõhust kaks tinti ja ühe kiisa. Tundub, et veel suurem ahnik kui haug.

Kala vabastatud, hakkasin jälle trollides koduteed otsima. Ja jälle jõudsin peaaegu punase poini kui ritv paindesse venis, justkui põhjas kinni, siis aga korra võngatas ja jõnksudes siduri käima pani. Selge, pole põhi, on kala. Esmalt arvasin, et selline standardne 3 kilone. Kala kerkis eemal pinda ja tegi minu suureks üllatuseks võimsa hüppe. Olen küll prillipapa, aga forell see nüüd küll polnud. Selgelt haug. Lisasin hinnangu skaalas kaalule 2 kilo juurde.

Järgnes mööda põhja liikumine, kuni pumpasin kala lõpuks sügavast pinna ligi. Haugi pinda saades valdas tunne, et vastane väsis. Too aga otsutas kerkida nagu laste vannipart - hooga veest välja. Küünal. Siis veel korra... ja uuesti hooga põhja tagasi. Kuna tuul kandis mind järjekindlalt madala peale, otsustasin mootoril käigu sisse panna ja kala lohistades jõesängi vastaspoolele sõita. Manööver õnnestus suurepäraselt, aga kala sai aega puhatata ja kohale jõudes järgnes järgmine küünal.

Oli näha et vobleri kolmik oli korralikult suu nurgas kinni ja kuhugi tal minna polnud. Otsustasin uuesti alanud vihmasajus oma mobla välja otsida, et äkki teeb veel õhulende. Ja ei pidanud kaua ootama, kui kala uuesti pinda kerkis ja järgnes järgmine hüpe. Uskumatu vana!

Esmalt proovisin kala käega välja võtta, aga sõrmed ei ulatanud haaret tekitama. Seejärel juba kahv. Sinna tuli ta üsna kergelt, aga paadis.... No ma ütlesin talle, et anna mulle, lant ja lähme kumbki oma teed. Ei tea kas oleks pidanud soome keeles seda ütlema? Järgmised kümme minutit ma mässasin sellega, et teda vette tagasi saata. Konks oli väga pahasti kala juba varem rebenenud lõpusekaare tagant kinni. Oleks ta siis vaikselt olnud, aga ei. Iga kord kui teda konksust päästa üritasin, pandi paadis selline mürgel lahti, Lõpuks, kui haugi konksust otsast lahti sain, lasi too ennast rahulikult kaaluda ja peale pildistada. Siis sai vette tagasi, kus ujus loiult aga järjekindlalt minema, jättes mind kogu paati täitnud limast puhtaks küürima!

Ei saa salata, oli üks ägedamaid haugist võitlejaid, kellega tegemist on tulnud teha. Paadis kaalumine näitas 8.3 kilo. Pakkus päris võimsa emotsiooni!

Vihm ja tuul tugevnesid ning mulle sellest aitas. Tulin tulema ära. Kokku 8 haugi, 1 koha, 1 tõugjas. Koju jõudes olin läbimärg.

Hoolimata minu kulla-kalli ridva murdumisest, jääb see päev igal juhul meelde - tõusud ja mõõnad kuuluvad elu juurde. Päev jäi ikkagi meelde positiivse külje pealt! Ja jälle kehtis loogika,et kui püüdja jaoks on ilm kehv, siis kala jaoks teps mitte.