Alustasime lubadest. Netist ei viitsinud osta, kuigi tagantjärgi targana oleks see lihtsaim viis olnud. Alustuseks otsisime R-Kioskit taga, aga ei leidnudki. Google pakutud aadressil seda polnud. Seejärel juba K-Marketisse suundusime. Tuli välja, et müüja teadis et nad müüvad luba, aga ei teadnud kuidas. Kulus kümme minutit ja lahendus leiti. 25 eurot läks luba maksma. 2 eurot sellest müüja poolne taks, ametlik luba ise 23 euri.
Loa süsteem on keeruline. Hind sõltub millal püüda. Suvel on natukene odavam kui praegu, siis saaks 17+2 euroga hakkama. (https://www.merikarvianjoki.fi/?p=/luvat-ja-saannot/kalastusluvat).
Kalastusload olemas, käisime Eumeri kalastuspoest läbi. saime sealt ka kaardiga teatmiku, mille järgi paremini orienteeruda. Samuti oli seal kõik info lubatu ja keelatu kohta kirjas. Soetasin ka ühe spinneri, nood pidavat siin toimima. Seejärel juba jõele.
Otsutasime võimalikult palju erinevaid kärestikke läbi käia, et tekiks terviklikum pilt jõest. Alustasime Änki kärestikust. Too on mere poolt vaadates teine kärestik ja jäi meile tee peal esimesena ette. Alustuseks väikesed orienteerumisraskused, kuid lõpuks selle ikka üles leidsime. Polnud just suurem asi kärestik. Lühike ja igav. Kauaks ei jäänud ja suundusime järgmisele. Salmenkoski alla.
Selle kärestiku juures (nagu hiljem selgus siis ka paljude teiste juures) oli kõik kalaturistile ära korraldatud. Puhkepaigaks laavu, lõkkease ja puud, kemps. Lisaks kahlakate pesemise koht. Kõik need asusid otse jõe kaldal.
Ain suundus ülesvoolu, mina allavoolu minema. See kärestik juba natukene huvitavam. Oli kiiret vett, kive ja päris sügav kärestikualune koos korralike keeristega. Esimese elumärgi nägin ka ära. Kellegi kaldaäärest paari meetri kauguselt ära ehmatasin. Pani padavai minema. Selles lõigus oli mõnus püüda aga aeg surus peale ja suundusime edasi.
Kolmandaks kärestikuks sai Vaadit. Too asub kohe Stääviti järel, mida ka tahtsime proovida, aga jäi kogemata vahele... Üks kärestik on ühelpool silda, teine teisel pool. Käisime alumise osa ehk Vaaditi päris pikalt läbi. Alguses väga kiirevooluline lõik, siis kerge saareke vahele ja veel võimsama vooluga ala selle järel. Läksime ka sealt veel edasi, kus vool oli pisut rahulikum, aga kive jõest välja turritamas terve maailm ja püügimaad küllaga.
Sellel kärestikul saime ka esimesed võtud. Ain kiirest voolust kellegi korraks pöörlevaga võtma meelitas, ma saare kõrvalt haugi üles leidsin. Too ei olnud küll see kala, mille järgi sai tuldud.
Vaaditis kasutasime jõeäärse puhkepausi võimalusi ja tegime lõuna ära. Järgmisena võtsime ette Puukoski, mida meile juba kalastuspoest soovitati. See kärestik oli juba autoaknast vaadates üsna võluv. Polnud küll väga kiirevooluline, pigem selline looklev poolkiire ala, kus kiiremad lühikesed lõigud sees. Ain läks allavoolu, mina ülesvoolu. Hiljem selgus, et ülesvoolu olid peagi eramaa sildid ees ja ta tuli seetõttu mulle järgi. Huvitaval kombel teadetetahvlil oleval kaardil polnud sellest keelualast märkigi. See oli ka ainuke eksitav info, millega kokku puutusime.
Pealelõunaks tõmbas pilvevine kenasti kardina päikesele ette ja tegi püügiolu pisut paremaks kui enne. Kes see ikka lauspäikesega keset päeva forelli püüab :-)
Lõik oli tõesti ilus ja üsna vahelduv. Ülesvoolu lõigu lõpus oli kenake pudelikael, milles vool päris korralikuks läks. Sain sellelt kärestikult ka ühe võtu, aga otsa too kahjuks ei jäänud. Võtt tuli ostetud spinneri peale.
Viiendaks kärestikuks jäi ette Konihaara. Kärestiku parkla asus sada meetrit jõest eemal ja jõe äärde vantsides selgus, et selleks et paremaid paiku loopida, peab üle väikese veenire saarele pääsema. Ain oli matkasaabastes ja nii ma kiirelt seal saarel üksi ära käisin. Polnud suurem asi kärestik. Vaid paarkümmend meetrit pikkust lõigul, mis kitsalt alalt läbi pressides kärestiku moodustas. Allapoole seda mitte kui midagi ütlev "kraav". Tulin üsna ruttu tulema. Päeva kõige vähem huvitavam lõik oli see.
Päeva viimaseks, kuuendaks kärestikuks sai Lankoski. See on merepoolt vaadates kõige ülemine. Üsna pikk, me jõudsime vaevu poole peale, ja kahes harus jooksev kiirevooluline lõik. Kui eelmised kärestikud olid suuresti lageda peal, vaid puud jõe ääres, siis see oli sügava metsa sees. Seetõttu oli enamus püügimaad varjus ja ilmselt seetõttu kala ka pisut julgem. Siit saime siis mingis mõttes käed punaseks. Mõned väikesed forellipojad. Lisaks Ainil üks korralikum käis korra lanti nuusutamas. Mul üks poole kilone forell jalge juures lahti pääses, lisaks üks samasugune veel otsas oli. Kaaspüügina ahven ka veel sekka. Suuri st. kilo pluss kalu, mida püüdma tulime, me aga ei näinudki. Ei mängimas, ega ka kellegi poolt püütuna.
Lõik ise oli tüüpiline forellikas. Kitsas ja kiirevooluline metsavaheline püük nõudis sageli tehniliselt keerulisemaid viskeid. Üsna palju kinnijäämisi. Kaldad olid libedaid ja teravaid kive täis, nii et turnimist ikka jagus. Päeva lõpuks ikka päris ära väsitas.
Kella seitsme paiku konstanteerisime fakti, et täna me siit kala kaasa ei saa ja tulime tulema. Jõgi oli huvitav ja põnev, küll aga meie püügiaeg totaalselt (jälle!) vale. Päise päeva ajalpüüdes on saagilootused üsna väikesed, seeeest teistpidi andis valgusküllane aeg meile ilmselt parema pildi veeoludest võrreldes sellega, kui sama retke õhtul teinud oleksime.
Jõel on veel 5 kärestikku, mis jäid seekord proovimata. Suurem osa neist ka linna sees, ehk need väga ka ei kutsu... Stäävit ja Purukoski oleks siiski tahtnud ka ära proovida.
Püügivahenditeks olid meil UL ridvad ja püüdsime pöörlevate, voblerite ning spinneritega. Kõik teised keda püüdmas nägime olid lendõngega püüdjad. Igaljuhul tundub olevat põnev jõgi, mida võiks kunagi uuesti proovida. Siis tõsi küll pigem lennukaga kui spinnaga. Jõekaldad olid sageli justkui lennukameestele loodud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar