Kohale jõudsime kella kümneks ja tegime kohalikus poes endale load ära. Kaasa anti kaart, kus kõik kenasti ära märgitud. Kus tohib püüda, kus ei tohi, kuhu parkida jne. Kaardi teisel poolel olid kirjas reeglid, millest pidime lähtuma. Päeva normid, alammõõdud jms.
Otsustasime alustuseks pisut ringi vaadata ja tegime autoga tiiru kuni elektrijaamani. Sealt siis vaikselt allavoolu suundusime. Esimene peatus kärestikus nimega Kistu. Üks auto oli parklas ees ootamas. Sättisime varustuse korda ja tatsasime trepist alla. Päris kõrge kallas ja üsna pikk trepp. All ootas kena kiirevooluline lõik, kus laiust päris palju. Natukene Tornio jõe tunne tuli peale - ilus aga kalad kõik nii kaugel... Püüdja kes enne meid seal oli, liikus vaikselt ülesvoolu. Tundus, et ta lennutas väiksemat sorti pöörlevat, mida vaevu viiendiku jõe peale suutis saata. Tegime ka oma landid märjaks. Paarkümmend minutit loopimist, üks lant jäi põhja kinni. Liikusime edasi.
Teine peatus Kukonharja all, kärestik nimega Tyni. Paatide sisselaskmise kohas. Suhteliselt igav lõik. Ülevalpool pisut kärestikku oli, aga üsna kaugel kaldast, milleni kuidagi ei küündinud. Edasi allavoolu aga igav "haugi" ala. Eemal kurve peal aga mõlemal poolel ilusad paigad. Mõlemad aga suurte ja kõrgete kallaste taga, ehk sisuliselt kättesaamatud kohad. Ei hakanud sinna teed otsima. Pommitasime natukene kiirema ala peal ja kulgesime edasi.
Kolmas peatuspaik Pämppi. Parkimiskoht oli päris tee ääres ja jõe äärde pidi natukene vantsima. See polnud probleem, olimegi matkameeleolus. Seal ka üks auto ees ootas. Lõik oli juba väga lubav. Kiire ja võimas kärestik kenasti meie ja ka vastaskalda all. Vaid keskelt andis paadiga läbi sõita, ülejäänud osa vägagi kivine ning madalapoolne. Allavoolu ala paistis natukene igavam, nii suundusime ülesvoolu. Seal pool oli ka laavu (puhkepaik jõe kaldal), kus noore soomlasest püüdjaga rääkima läksin. Kutt oli saanud kaks vikrit. Lennukaga. Väike putukas ja püük praktiliselt kalda alt. No vast 5 meetrit kaldast. Sügavust seal oli ja kive põhjas ka.
Rääkisime natukene aega oludest. Lõhet ei pidanud veel jões olema, olla vaid paar tükki olla saadud (seda kinnitas ka webis olev statistika). Tuleb lõhe jõkke enamasti alles peale jaanipäeva. Ka forelli ei pidanud eriti olema. Vesi pidavat veel liiga kõrge olema ja kala pole merest üles tulnud. Vestluse ajal vastaskalda lähedal üks punane kaks korda veest välja hüppas. Ilmselt merikas.
Tänasin info eest ja saadud usu lainel pommitasime pool tunnikest seda lõiku. Ei saanud me võtte ja nii panime peagi asjad kokku ning liikusime edasi. Neljas peatus Arantila all. Seal sild üle jõe läheb ja mõlemale poolele kena vaate pakub. Tundusid ahvatlevad nii üles- kui ka allavoolu alad. Kiire lõik. Kive ja pööriseid palju. Allpool üks saareke, mille külje alt võimas veemass ennast läbi surus. Üleval pool ka saar, millele kummikuga peale kannatas tatsata. Suundusin sinna. Ain oli matkasaabastas ja jäi ülemist osa "mandri" poolelt läbi püüdma.
Paigas oli üsna elav liiklus. Paadid voorisid edasi tagasi, viies teisel kaldal oleva silla peale rahvast püüdma. Ilmselt mingi teenus, sest pärast osa sellest rahvast paatides "turistiks" kaasas istusid. Paadid nagu Lappis, Tornio jõe püügil, nelja kaika ja vobleritega. Nii palju kui märkasin siis selline kärtsakam punane lantide värvis domineeris.
Pommitasin saare külje läbi ja kui olin kaks pöörlevat juba ära kaotanud, kolisin ujuvate voblerite peale üle. Landikadu kuivas kokku ja kui saare ülemises otsas kärestiku nukini jõudsin, siis leidsin maru mugava koha, kus vobler kiires voolus alla lasta ja voolu servast tagasi kerida. Pausidega. Ja see kandis ka natukene vilja. Alustuseks üks kärestiku ahven. Ma ei tea mida ta seal tegi... Seejärel aga juba konkreetne sujuv ja pikk tõmme. Krt. otsa ei jäänud. See võtt kinnistas mu sinna paika püüdma ja kuna kedagi püüdjatest peale ei tulnud, olin seal oma pool tunnikest kindlasti.
Ain samal ajal kiusas vaikses vees turvasid ja ahvenapunne. Ma jonnakalt paigal püsisin, kuniks lõpuks teised püüdjad samasse kanti tulid. Reede pealelõuna ka, rahvast töölt otse kalale tõttas. Vahetult enne püügikoha vabastamist sain vaid viie meetri kauguselt mõnusa pauguga turva otsa. Vähemalt natukene sõitu sain, mis sest et vale kalaga.
Viies peatus sai tehtud tükk maad allavoolu eelmisest. Ruskila all. Seal vaikse ja laia ala lõpus jõgi vasakule käändub ja surub ennast kitsast lõigust läbi. Allpool neli saarekest millel kahel ka laavu peale ehitatud. Hetkel mõlemale kuiva jalaga sai, suure veega ilmselt mitte.
Laavu oli vaba ja võtsime kohad sisse. Pudelikael, kus jõgi ennast läbi surus, oli võimsa vooluga. Proovisime nii ülespoole kärestikku olevat ala kui ka allpool olevat lõiku. Ahvenad vaid. Tegime siis lõunasöögi laavus ja proovisime uuesti. Ei miskit. Siis saabus aga paadiga kahene seltskond ja otsustasime, et meile sellest paigast aitas. Saabujad olid venelased, kes sinna ennast ööseks sisse seadsid.
Kuuendaks peatuseks valisime sama kärestiku teise kalda. Eemalt vaadates see jube ahvatlev tundus ja nii tegime pikema autosõidu, et teisele poole jõge saada. Paik oli tõesti ilus. Juba sinna vantsimine oli vaatepilt omaette. Kõrge, nii kahekümne-kolmekümne meetrine püstloodis kallas, mille äärt mööda rada kärestikule välja viis. Lõik ise oli ka selline, et igale maitsele midagi. Sai pilduda nii vaikset vett, kiirenevat voolu enne kärestikku, massiivset vetemõllu kärestikus kui ka allapoole oleval alal rahunevat lõiku. Mõnus. Vaid tuul puhus vastikult peale ja segas pikemaid viskeid teha, mis omakorda tähendas et osad kohad jäid ka läbi katsumata.
Lõik oli mega ja kohe alguses sain kalda serva alt kellegi võtu. Pakun et ahvena. Seejärel toimetas Ain kärestiku alguses osast haugi välja. Ja lõpetuseks mul keset suuremat vetemõllu väga tugev tõmme, kaks ridva pekslemist koos siduri laulmisega ja korraga raskus kadus. Kui päeval olin mõelnud, et siin peaks ikka UL ridvaga püüdma, siis selle kalaga kokku saades viskasin eelneva mõtte peast. See oli ikka mõnekilone kala ja sellise jaoks on vaja pisut jäigemat ritva kui seda on UL.
Olime selles tsoonis veel paar tunnikest. Meile seltsi tuli üks soomlasest lennukamees, kes sealt kilo+ turva välja võlus. Tema väitel pidi ka veel merika jaoks vara olema ning lõhe ikka pigem augusti teema. Vikrit pidi tulema. Mees soostus näitama ka oma putuka valikut, nii teab Ain lendõngega kuival maal trenni tehes, milliseid otsa siduma hakata :-). Püüdja oli hommikul ka samas kohas käinud ja siis kaks vikrit kätte saanud. Neisse suhtus ta silmnähtava põlgusega - ta oli ikka merika või lõhe peale väljas ja vikerforell talle saagina rahuldust ei pakkunud.
Kella poole kaheksast sättisime minema. Lahkudes võttis meie laavu üle noor soome perekond koos kahe poisiklutiga. Lahe oli vaadata, et juba nii väikesed saavad nii varakult korraliku koolituse looduses viibimisest. Äge.
Kokkuvõtvalt - päev oli väsitav, kõvasti sai vantsitud ja lanti loobitud. Punast me ei saanud aga mulje püügipaigast oli päris hea. Maru lahedad kohad. Ja kala seal on, ilmselgelt oli probleem pigem püügioskustes kui püügipaigas. Tagasiteel pidasime plaani järgmine nädal sinna tagasi minna. Äkki õnnestub siis paremini.
PS! Sel ajal kui ma klaviatuuri toksisin, tõmbas Ain 1.32 kilose linaski sillalt püüdes välja. Ei olnud küll tänasest päevast oodatud punane kala, aga silmad olid tal punased küll :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar