Vigala peal, 05 aprill 2023

Hommikul ärgates vahtis aknast vastu talv. Päev otsa tilkus lörtsi ja vihma näol sademeid veel juurde, nii oli õhtuks maa jälle must. Peale kella kahte sättisin ennast jõe äärde. Käsikas kaasas. Otsustasin, et see aasta tonkat vimmapüügiks kasutan ainult maja all. See tähendab, et Rumba ja Vanamõisa alused sügavad jäävad seekord vahele.

Auto pargitud tegin kand ja varvas jõgede risti. Vihm oli õnneks üsna nõrk ja astuda oli päris kerge. Ristis ei ainsatki hingelist. Laksasin peibutussööda sisse ja õngitsesin kella neljani. Proovisin nii kuldse kui hõbedase kirbuga. Endiselt ei märkigi kala liikumisest. Eks vee soojus oli ka suhteliselt sama kui laupäeval, tsipake alla nelja kraadi. Kõrgus +91.

Järgmisena vantsisin tagasi ja võtsin ette suvise vimmasirge. Alustasin õuapuu all ja praktiliselt kohe sain esimese elumärgi. Keegi nökerdas nelja meetri sügavusel. Järgmisel triivil sain kala võtma ja alguse sai turvapunnide seeria. Paarikümne minutiga ronis neid kaheksa tükki kaldale. Kuna saatsin nad kõik jõkke tagasi, siis teoreetiliselt võis olla tegemist ühe ja sama kalaga, kes käis enda vatsa lihtlabaselt täitmas :-)

Seejärel üks särg ja maad võttis vaikus. Veerand tundi ootasin ja siis vahetasin kohta. Seekord sirge lõppu. 2.5 meetri peale.

Ka siin jätkasin samal lainel. Turb, turb, turb... ja korraga matsti maakera taga. Tuli teine väga laisalt võideldes, ajas keha lihtsalt laiaks ja lasi ennast vastu voolu sikutada. Vimb.  No nii haledat sõitu pole näinudki. Mõttes palusin Hiiumaa säinastelt vabandust, tegin neile vist liiga...

Hoolimata peibutussöödast lisa ei tulnud. Olin kaasa võtnud piparkoogi lõhnalise sööda ja tundus et see ei toimi. Kulus pea pool tundi, kui samast kohast teisele vimmale peale sattusin. See otsustas kompenseerida eelmise vimma võitlusvõimetust. Natuke juba sõidu moodi, kuigi kala oli oluliselt väiksem.

Siis paar särge vahele ning veerand tunnikest hiljem anti mulle kolmandast vimmast üks soomus. Asi seegi. Kogu see näpu otsake rõõmu toimus kella viie ja kuue vahel. Peale seda veel üks turb ja oligi kõik.

Poole seitsmest oli niiskus kontidesse pugenud ja tulin tulema. Kokku 14 (!) turba, 2 vimba, 5 särge. Vaikselt midagi nagu hakkaks looma. Ilmselt homme saabuv soe lükkab veetemperatuuri kiirelt ülespoole ja paneb parved liikuma.

Enne äratulekut otsustas jäälind, keda esmalt õunapuu all olin näinud, otse minu vastaskaldal olevale oksale maanduda. Panin aegluubis asjad maha, sirutasin käe taskusse... ja juba ta läks. Kahju. Peaaegu oleks pildi saanud.

PS! Sain oma volzanka ridva jälle 10 cm lühemaks :-( Nii on kaheksast meetrist järel ca 7.7 m.