Puhkuse plaanide nimekirja sai "nostalgiliselt" Hiiumaa sisse arvestatud ja nüüd sai see reis ka ette võetud.
...
Armja jõgi mille äärde kella ühe paiku jõudsime, on nagu pool kraav ja pool oja. Maanteesillast allavoolu on mõnisada meetrit üsna looduslik, sinka vonka voolav oja, edasi aga kraav mis kraav. Paarkümmend aastat tagasi sai seda jõge vaatamas käidud aga sealt mitte püütud.
Meid ootas ees paar autot, särav päike, kõle põhjatuul ja paar kraadi sooja. Alustasime selle kraavi juures, leidsime seal paar vaba kohta, kus isegi kaheksa meetrise kaikaga kannatas püüda. Tegemist oli küll priiskava luksusega, sest kraavi laiuseks on vaid 5-6 meetrit ja ridva pikkusest tingitud tamiili ülejääk oli pidevalt tüliks kaasas, jäädes sageli mõne rohu taha kinni.
Tuul puhus küll piki kraavi, ehk väga jahe just polnud, aga olin ilmselt esimene, kes tunnike hiljem torisedes uut kohta nõudlema hakkas. Kala ju polnud... Nii suundusime edasi, maantee silla alla, kus Kristjan teadis rääkida kartulikottidest, mis säinaid täis pannakse. Õnneks polnud mul ühtegi kartulikotti kaasas...
Sinka vonka voolav jõgi oli maksimaalselt poole meetri sügavune. Enamustes kohtades paistis selgelt läbi ja kala olemasolu selles vooluveekogus polnud visuaalselt näha. Samas oli vesi piisavalt tume, et jätta mõned kohad silmale nähtamatuks. Äkki seal need säinad üksteise kukil istuvad?
Järgnes paar tunnikest mulle üsna sobivat püüki. Kiire vool, pidurdamisega püük. Tulemuseks kolm särge ja kolm uut korki. Ei mitte miinuspoolele, vaid plusspoolele. Esimese korjasin veest välja, kaks järgmist puu otsast. Kuna hiljem leidsin tee kõrvalt veel ühe, siis tuleb tunnistada, et paremat korgisaaki pole mul kunagi olnud.
Kella nelja paiku pidasime suure arutelu maha ja otsustasime, et Orjakut täna vallutama ei lähe, ning kolime tagasi sinna, kus alustasime. Selleks ajaks oli viis autot juurde tulnud ja seetõttu saime kraavi ääres kohad, mis kaheksa meetriga püüdja jaoks polnud just parimad. Ritv käis pidevalt pea kohal olevates okstes ja suure osa ajast maadlesin puudega. Kõrval aga üks vana muudku katkus särge...
Vahetasime püügipaiku, käisime suudme laiema osa peal proovimas, kolisime seejärel tagasi ning tänu lahkujatele saime lõpuks sirge hommikuses püügipaigas uuesti korgid vette saata. Ilmselt polnud see kohalike ihaldatuim paik.
Esimene säinapunn tuli kella poole viie paiku. Olin selleks hetkeks juba harjunud, et ega selles jões kala pole, kui kork aeglaselt vee alla vajus. Kala polnud just suurem asi ja tänu kehtestatud alammõõdule saatsin ta vette tagasi. Järgnes täitsa tore õhtupoolik. Särg hakkas liikuma ja sain isegi sumba vette panna.
Võtt oli muidugi ülimalt kapriisne. Kala tahtis vaid liikuvat sööta, nii toimis korgi vaid voolujoonele sättimine. Kuna tuul oli vastuvoolu, siis vahepeal lausa vedasin ridvaga aeglaselt korki mere poole. Kaheksa meetri eelis... ja see toimis. Vahelduva eduga kakkusin kuldse kirbu ja kärbsevastsetega särge sumpa.
Kella kaheksa paiku sain teise säina. Pool tunnikest hiljem loojus päike ja rahvas valgus laiali. Kristjan oli juba varem mökki ära läinud, meie jäime Tõnuga veel vee äärde. Ei saa just öelda, et see ära tasus, aga järgmise tunniga sain veel kolm säinast juurde. Üks pääses veel jooksu, kuna otsustas võtta just siis, kui Tõnu puu otsas olevat varustust päästma tõttasin. Kala tõmbas ridva vette, kohale jõudes oli veel natukene aega otsas, aga võitles ennast ikkagi minema.
Viimane kala tuli päris hämaras ja oli ka ainukene mõõdukala. Teiste saadud säinaste pikkus jäi 30-35 cm vahele. Seega nilbakad. Ilmselt tänu suurusele olin pisut pettunud nende võitlusvõimes. Vimb mässab ikka rohkem ja toda käsikaga välja meelitada on põnevam. Tõsi säinas ei lõpeta vist võitlust kunagi - kui vimb keerab väsides ennast lõpuks vee peale lappi, siis säinas mässab veel kaldaääres edasi.
Pool kümme, kui korki enam eriti näha polnud, tulime tulema.
Kokku umbes kolmkümend särge ja viis säinast. Tõnu sai ühe säina ja Kristjani hoidsime nulli peal :-)
...
Öösel saabus Ain ja seetõttu oli hommik hiline. Teise päeva plaaniks sättisime Orjaku kanaliga tutvumise. Nii kella kümne paiku olime ka seal.
Ilm samasugune talvine nagu eilegi. Tuul vast oli natukene nõrgem, aga kuna kanal on lageda peal ja peituda kuhugi polnud, siis tunne oli vast hullemgi kui päev varem.
Olime ainukesed püüdjad (me ei pidanud seda miskiks märgiks) ja saime valida kohtasid nii palju kui jaksasime. Kahe tunni jooksul käisime kanali ühest lahest teiseni läbi ja saime kolme peale null võttu. Kristjan kavalpea ilmselt teadis, et midagi head meid ees ei oota ja oli luband hiljem järgi tulla. Sinna kanali äärde ta igal juhul ei jõudnudki.
Kanali servas olid paaris kohas soomused maas, nii et keegi kunagi midagi oli siit ikkagi saanud.
Lõuna paiku lahkusime ja käisime korra Vaemla jõge piilumas, aga proovimise tunnet ei tulnud, külm oli ka veel naha vahel ja nii suundusime hoopis Kõrgessaarde oma vanade kohtade peale. Sinna tuli ka hilineja, Kristjan.
Ilm oli sama, aga päevad polnud vennad. Kui eile oli õhtupoolik päris tegus olnud, siis seekord teps mitte. Kella viie paiku korraks mingi elavnemise märk oli, aga üldiselt jube vaikne.
Proovisin nii hõbedast kui ka uut kuldset kirpu. Esimene ei pakkunud võttugi. Teine toimis paremini, aga haakimine ei tahtnud üldse töötada. Tolle konks tundus liiga väike ja nii lahmisin palju tühja.
Ühe natuke alla mõõdu säina sain kätte, teine pääses jooksu. Särgesid kokku vaid kolm... Ega teistel ka paremini kulgenud. Tõnu hoidsime täna nullil. Kristjanil kolm särge, Ainil kaks. Kella poole seitsme paiku pakkisime asjad kokku ja kiirustasime praami peale.
Kokkuvõtvalt. 
Kerge meenutus paarikümne aasta taha sai ära tehtud. Kalapüügi vaatenurgast mingit uut vaimustust ei tekkinud. Ilmselgelt valisime liiga varase aja - väljas ikka täitsa talv veel. Samas tagasi see aasta enam tulla ei viitsi. Võibolla äkki kunagi tulevikus... Aga seltskond oli äge - lõbus oli olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar