Pika-pika mõtisklemise tulemusena otsustasin siiski minna. Järgmised kolm päeva on niikuinii rahvaste spartakiaad jõe ääres ja õlg-õla kõrval püüdmist ma pigem väldiks.
Lõuna paiku sai mindud ja kuue paiku lõpetatud. Õhtuks ei saanud jääda. Käisin ära kohustusliku sammukogumise retke jõgede risti. Seal poolteist tundi vaikust ja siis uuesti tagasi parkimiskoha sirgele. Avastasin, et neljandaks puhkepäevaks tekib enesega rääkimise oskus. Küll seletasin omaette teepeal marssides, küll vaidlesin endaga järgmise püügilõigu valikul. Hea oli vaielda, võitsin ju igaljuhul :-)
Teine peatus sirge alumises otsas, seal kus eile kaks vimba üles leidsin. Täna sealt vaid üksik turvapunn. Tuul puhus idasuunast piki jõge ja see vajutas pitseri pika ridvaga mängitamisele. Kolisin edasi,
Järgmine peatus õunapuu all ei pakkunud mitte kui midagi. Seejärel juba sirge teine ots, kus tegin kolm proovimist. Esimene ja kolmas paik vaikisid, teine pakkus särje. Sinna ka mõneks ajaks laagri üles lõin. Loopisin shokolaadi lõhnalist peibutust, noppisin särge ja ühel hetkel ka vimma. Kahjuks ainukese. Lõigul tunduski selline ühtlane põhi, kuhu tal varjule poleks kusagil jääda olnud, lihtsalt möödus must lähedalt...
Kella kolmeks oli mul sellest kohast ka villand ja kolisin autosse. Koduteel tiksudes jäi mõte pidama turva augu peale ja nii parkisin auto uude kohta. Järgmine katse.
Püügipaik oli küll idatuulele valla ja mõtlesin, et kaua seal ei ole... aga juba esimesel tiirul ronis särg otsa. Ja mitte väike vaid korralik kolmesajane. Teisel tiirul järgmine ning kolmandal veel lisa. Loopisin sööta ja hoidsin parve all ning sain preemiaks korraliku särjepätsi. Kui kala otsas olin, arvasin esiti et jess korralik turb, kui teda esimest korda pinnas nägin, siis et päris paks vimb... tulemus oli seda üllatavam, et ma vist pole üle poole kilost särge saanudki. Uueks särje tippmargiks siis 780 grammi. 38 cm. Kohalik punasilm.
Kella nelja paiku õnnistati mind ka ühe vimmaga. Veerand tundi hiljem pääses kolmas vimb plehku (teist päeva järjest, jälle!). Mõnda aega tiksus veel särge ja siis lõppes kõik täiega ära. See koht on selles mõttes imelik, et alati kui kohale saabun on mingi kala kohe all hakkamas ja paari tunni pärast on nad kõik kas lahkunud või solvunult suu kinni pannud.
Kella kuueni ootasin jätkutegevuste algust, siis lahkusin. Kokku siis kaks vimba ja kakskümmend kuus särge. Hõbedase kirbuga. Lühendatud volzanka ei häirinud üldse, kuigi ridvapitsi tipp on ikka silmnähtavalt jämedam kui peaks.
Huvitaval kombel on mul sellest püügikohast lausa kolm isikliku tippmarki - suurim vimb, suurim turb, suurim särg.
Õhutemperatuur oli 6-7 kraadi sooja. Veetase oli Vigalas harus õhtul +95 peale ja veetemperatuur 4.6 kraadi. Nüüd läheb soojaks ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar