Uusi lõike avastamas, Vigalal ja Kasaril, 08.-09. aprill 2023

Selle pika puhkuse üks eesmärke on avastada uusi püügipaiku. On ju enamasti nii, et kui kala võtab, siis istun oma kindlates kohtades ja avastamise rõõm tekib alles siis kui püügiisu täis saab. Seda töö kõrvalt juhtub aga ikka haruharva. Seda aega püügiisu täis saamiseks. Nüüd on aega ja hetkel ka tahtmist maailma avastada. Nii sai nädalavahetusel rahvamasse ja populaarseid püügikohti välditud ja tutvust tehtud uutega paikadega. Avastasime neid koos Ainiga.

Laupäeval saime tänu asjaajamistele jõe äärde alles poole viie paiku. Väljas lauspäike ja 15 kraadi sooja. Seadsime sammud vimmasirge algusesse, et sealt ülesvoolu olevad alad läbi käia. Võtsime alustuseks ette majaaluse tsooni, siis kraavi ääre, seejärel madala sirge kolmest kohast. Tulemuseks üksikud särjed ja turvapunnid. Kõige lubavam tundus pigem see esimene, majaalune. Sügavus oli seal paras (nii 2,5 m), vool keeras justkui diagonaalis meie kalda alt teisele poole. Särje saime seal käima, aga tunni jooksul vimba ei tulnud ning seetõttu jätsime paiga maha.

Peale madalat sirget jätsime mõnisada meetrit lõiku vahele ja võtsime järgmisena ette tee ääres olevad käänakud. Ka kolmest paigast, Ain lausa neljast kohast. Nood lõigud on kitsamas sängis ja kiirema vooluga. Päris koormav püük, pidev ümber viskamine, lühikesed triivid.

Ain käis ära ka silla juures oleval käärul. Seal on tagasivoolu nurk. Kuna seda paika olen ise eelnevalt proovinud, siis sinna ei läinud.

Kella kaheksa paiku läks Ain auto järgi ja just sel ajal sain viimase püügipaiga pealt selle päeva ainukese vimma. Ilus kala oli, võitles ka mehiselt. Ain muidugi arvas, et selle ma kotist välja võtsin :-)

Üldmulje paikadest jäi, et vimb nendes kohtades pigem ei peatu pikemalt.

...

Teise päeva avastamise plaan suunas meid Kasari suurele jõele. Allika ja Vanamõisa jõe suudme kantidesse, aga minu tavapüügi paikadest hoopis teisele kaldale. Polnud sealtkaudu autoga jõele lähenenud mitu aastat ja üllatusega avastasin, et päris kenad teed on sinna tehtud. Parkisime ära ja kõndisime oma käsiõngedega madalal oleva maja vastu.

Miks me sinna üldse läksime? Kaks suuremat mõtet oli. Esiteks vaadata, kas kusagil sealkandis võiks äkki järgmine varakevade säinast luurata. Kasari ja säina püügist ei tea ma midagi, aga kusagil ta ju peab olema... Teine mõte oli vaadata suveks ühte nurgatagust linaskipüügi vaatest.

Kui me ennelõunal kohale jõudsime oli väljas juba paras leitsak. Saime püüda terve päeva näoga vastu päikest ja kuna suurema osa ajast olime ka idatuule eest varjus, siis ikka küpsetas korralikult.

Maja vastases tsoonis särjed ja viidikad. Allavoolu minnes, madala ja kiire lõigu pealt enne kurve üksik turvapunn. Peale kurve muutus olukord huvitavamaks. Allika jõest pisut allavoolu saime särje käima ja ühel hetkel Ainil ka üksik hulkuv vimb. Mõnda aega oli huvitav, aga siis tulid need viidikad.

Järgmise sirge peal veel paar proovimist ja siis juba lutsupüügi kurve peal. Esmalt nurgataguse uurimine. Sügavust 2,5 meetrit, tagasivoolu osa mitukümmend meetrit pikk. Kujutasin ette, kui mõnusalt rohused ääred siin on suvel ja kuidas linask siin edasi tagasi kondab... Peale särje me sealt midagi ei saanud.

Siis sada meetrit vahele jäetud ala ja järgmine peatus seal kus sügav lõppeb ja madal algab. Leidsime sellise sürri koha, kus umbes 5 meetri pikkuselt oli järsku 2.5 meetrit vett. Enne seda ja peale seda pool meetrit vähem. Lisaks kenad keerised ja väga tika-taka aeglaselt liikuv vool. Ehtne särje meka ja nii ta ka oli.

Kell oli neli ning sealt me enam edasi ei liikunud. Saime üsna ruttu särje alla ja kuna pooleteise tunniga kobistasime kolm vimba ka ära, siis oli igati loogiline, et ootame õhtuse vimmavõtu siin ära.

Õhtu möödus pea pideva särjevõtu saatel. Kui algselt püüdsime kuldsete kirputega ja nendega tulid ka vimmad, siis mingi aeg läksin üle hõbedasele. See läks särgedele ikka oluliselt paremini peale kui kuldne. Ma kühveldasin kümme kala Aini ühe vastu. Seejärel vahetas Ain oma kirbu punase vastu ja tal läks võtt veel hullemaks. Kirbu värv ikka loeb.

Anyway vimbade lainet me ära ei jõudnud oodata. Kell kaheksa panime asjad kokku ja astusime särgede eldoraadost minema. Kokku mul 110 särge, 1 vimb, 6 viidikat, 2 turba... Vimmapüügis sai Ainilt pähe. Tal 3 vimba. Aga luges ju esimene ning viimane kala ning need minu :-)

Positiivse poole peale tuleb kanda, et suveks ja järgmiseks varakevadeks paar mõtet tekkis. Aga vimba käsikaga suurele jõele pole ikka mõtet püüdma minna. Liiga väikse ala katab käsiõngega ära ja tõenäoliselt vimb nii kalda lähedalt üldjuhul pigem ei liigu.