Kiire kohvi ja jõe ääres ma olingi. Teised paadid olid kõik kaldas ja nii sain jälle tupo jõe suudmest alustada. Ei tea mitmes kord juba. Selle paiga kala on minu jaoks nagu mingi kättesaamatu illusioon. Tean, et seal on palju korralikke lõhesid, seda loodki kinnitab, aga võtte ei saa sõltumata sellest kuidas seda ala kammin. Natukene kinnisideeks on kujunemas, et saaks sealt august ükskord kala.
Ei saanud ka seekord. Tegin oma tavalist marsruuti, kui rootsi kivi ääres lubatud vihm lõpuks pärale jõudis. No ikka korralik. Tuli kui oavarrest ja vaikselt hakkas tagumikualune niiskeks kiskuma. Polnud kahlakaid jalga pannud ja vihmapükste kvaliteet on juba ajast ja arust. Kannatasin selle kuidagi ära ja pumba augus sain juba lauspäikest.
Ilm oligi selline, mille puhul pidevalt landivalikus kahtlesin. Olin otsa seadnud punase jässe, kuldse kirakka, punase edi ja kuldse jässe. Seega üsna hele valik, samas kui vihma ajal kõik ümberringi tumedaks muutus. Vasakpoolne punane jässe suutis pumba auku kulgedes enda konksu tamiili taha haakida ja nii olin sunnitud ta välja vahetama. Asendusritv ahvena värvides wäyläga, tegi minu landivaliku veelgi rohkem heledemakas. Õnneks pilved läksid peagi üle ja päikesekiired särasid varsti veepinnast läbi.
Viimase kärestiku kõrval kammisin pikalt seal olevat sügavat ala. Kala lood näitas, võtma aga ei saanud. Mõtlesin, et panen seejärel asjad kokku, aga miskil imelikul ajel jäin veel sõudma. Järgmine lõik nõudis tugevat aerutamist ja ilmselt alateadlikult lootsin pisut jahtunud ja märjale kehale sooja saada. Kammisin seega veel 200 meetrit.
Siis sai sügavam ja kiirem vagu otsa ning algas madal, nii meetrine lõik. Otsustasin, et aitab küll. Tõmbasin paadi otseks ja küünitasin käe esimese ridva järele. Samal hetkel pani parempoolne ritv nagu kiirrong minema. Paindesse ja kohe kärr otsa. Kulus sekundit kaks ja järgmisena kargas kena kala veest pea meetri kõrgusele. Lõhe sööst läks risti üle kolme ülejäänud tamiili ja nii prantsatas ta maandudes lihtsalt teiste lantide keskele. See kõik toimus nii äkki ja järsku, et aju vajas ilmselt restarti, et aru saada mis toimub. Õnneks kätel on aja jooksul refleksid sisse tekkinud ja nood pressisid agaralt aerudele.
Ühe ridva sain kenasti välja. Teise ridva landi kerisin pea paadini ja jätsin ta siis lõhet hoidvale tamiilile rippuma. Kolmas seevastu oli kusagil eemal ja samamoodi takerdunud kala hoidva liini külge. Kala samal ajal muudkui sööstis. Kärr käis ja ... järgmine hüpe toimus vaevu kümne meetri kaugusel paadist. Ilmselt oli kala sööstnud alguses allavoolu ja siis otsa ringi keeranud. Igaljuhul oli mul tamiilil lõtk sees ja aerud vajutasid iseenesest turbo sisse.
Sain painde kenasti tagasi ja hakkasin teiste ritvade tamiilidega mässama. Järgmine, see lähim, tuli päris kenasti. Teine, see kaugem, võttis ikka aega, aga lõpuks ma ta liinilt lahti suutsin päästa. Samal ajal sikutasin lõhet aina lähemale ja ühel hetkel tegi too vaid kahe meetri kaugusel paadist hüppel. Hea et paati ei maandunud:-)
Kulus veel paar minutit ja lõpuks ta kongitsa ulatuses oligi. Haarasin ära. Kongits sattus kalasse täpselt pea ligi ja nii oli tema nuiaga rahustamine päris keeruline. Kuidagi ma ta vaikima ikka sain.
5.5 kilo. Kuldse tooniga jässe lant. Emane, marja kala. Lõpuks ometi...
PS! Vesi 18 kraadi. Ja kergelt tõusmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar