Väylänpää, 17.-19. august 2023

Viimased päevad möödusid samas rütmis, mis selle nädala esimesel poolel. Vihmade mõjul veetase tõusis, pea pool meetrit. Seeläbi toimus ka jahtumine 16 kraadini, kuid kalavõtule see soodsalt ei mõjunud. Tühjad rutiinsed sõidud, millele vaheldust pakkusid vaid harjused, ahvenad ja ka üksik ahvenapunn. Lõhe võttu ei pakutud ja kuni laupäevani, ei näinud teda pinnas ka ennast näitamas.

Laupäeval õnnestus kärestikest allavoolu ühte kala mängimas näha ja ka üsna täpselt talle peale sõuda. Nii täpselt, et viimast korda lobistas ta oma sabaga, vasakpoolse jässe kohal. Ilmselgelt see lant ei pakkunud talle mingit huvi. Kiirustasin veel teistkorda ka talle peale sõudma, võttes varustuse kokku ja kulgedes sama liini pidi uuesti alla, kuid siis ennast enam ei näidatud.

Viimaste päevade eredamad elamused pakkusid Juho ja ... inspektorid. Viimastest alustades. Olin just mökki alt paadi vette lükanud, kaks kaigast paadi sabasse juba istutanud, kui alt poolt tuli suure mürinaga paat. Ma mõtlesin, et mingid püüdjad lihtsalt lähedalt mööduvad, aga ootamatult sõideti mulle täitsa kõrvale ja tutvustati ennast.

Pakkusin, et tüürin randa ja seal me siis kokku saimegi. Üks jäi paati, teine tuli luba uurima. Jube viisakas ja sõbralik mees oli. Küsis jõe luba, seejärel riiklikku. Kui esimest tassisin kaasas, siis teine oli mökki jäänud. Inspektor leppis mu sõnaga, et see on olemas. Lõpuks lubas endast pilti ka teha. Päris elevust tekitav sündmus oli, sest viieteist aasta jooksul polnud mind siin küll enne kontrollitud.

Väidetavalt poleks ma pidanud randa minemagi ja oleks piisanud, kui ma oma nime neile oleks öelnud. Seejärel oleks nad luba süsteemist kontrollinud. Teine kord hea teada.

Teise eleva sündmuse pakkusid naaber Juho ja tema paadikaaslane. Nood said kase augu lõpust otsa kena lõhe. Olin just nende järel laskumas ja sain jälle esireast etendust jälgida. Kala oli ikka päris monster. Mõnusa hüppe pani vee kohal. 14.7 kilo kaalu, suutis ennast veest välja venitada küll! Ja mis põhiline - emane kala. Kaks kilo marja rändas minu sügavkülma :-) Juho jaoks oli tegemist ka uue isikliku rekordiga.

Too oligi kogu nädala ainus kala, mis mökkide peale kätte saadi. Lõhe lihtsalt ei käivitunud.

Kogu nädal oli nii rutiinne ja tüütu tühisõudmine, et pikka aega kahtlesin, kas üldse järgmiseks aastaks mökki aega kinni panna. Lõpuks ikka panin. Igal juhul lahkusin selle aasta Lappi reisilt tüdinenult ja pettunult. Nii hullu nädalat pole ammu olnud - üle 40 tunni tühja sõudmist on isegi minu kannatlikkusele liiast. Tavapärasest protsessi nautimisest sai hoopis ränk rassimine, mis kuhugi välja ei viinud. See tunne ei meeldinud kohe üldse mitte. Oleks võttegi ja äraminekuid olnud... aga ju siis vetevana pidas seda seekord miskipärast vajalikuks. Loodetavasti aga nii hullu nädalat enam ei trehva.