Soomaad avastamas, 08. september 2023

Seekordne avastamise retk viis meid Soomaale. Kratsisime neljapäeva õhtul kukalt ja praakisime eeltöö järel kaks esimest valikut välja. Võhandu tundus kole kaugel, selleks et üheks päevaks teda avastama minna. Lätis oleva Salacgriva jõega jäime aga Läti keele taha kinni. Natukene segaseks jäi see tsoonide teema ja nii sai valikuks kolmas nn turbade paradiis. Raudna, Halliste, Navesti. Eesmärgiks suured turvad kaldale vedida. Landiga.

Minu jaoks on Soomaa avastamata paik. Kuna Vigala kandis on nn "viies aastaaeg" üsna sagedane nähtus, siis puudub huvi sama asja kusagil teises Eesti otsas kaeda. Samas Ain turvapüügi fännina oli sealkandis mitmeid kordi käinud ja seetõttu sai sisuliselt giidi rolli täita. Ma selles püügikategoorias ikka totaalne algaja - nõustusin eos kõikide giidi ettepanekutega :-)

Alustasimegi tema lemmikust Raudna jõest. Esimeseks püügipaigaks sai valitud "Meiekose". Parkisime RMK majandatavale alale ja alustuseks kiitsime pikalt tehtut. Paarisaja meetrisel lõigul oli kolm kenasti sisustatud puhkepaika, varustatud lõkkevahenditest kuni kempsudeni. Kui Tallinna ja Pärnu vahel pole ühtegi looduslikku puhkepaika koos kempsudega ehitatud, siis siin oli paarisaja meetrisel lõigul neid lausa kolm tükki. Üks uhkem ja suurem kui teine. Lisaks olid nad ka puhtad tänu kaks korda nädalas koristamisele. Vägev värk! Ainukene asi mille kallal joriseks oli prügikastide puudumine. Sellest ma ei saa aru.

Ilm oli meid ühtepidi soosinud. Pilves ja tume päev andis meile lootust, et me turba, mida tavaliselt varahommikul või hilisõhtul püütakse, võiks saada ka päevasel ajal, mil uute püügipaikade avastamine on oluliselt lihtsam. Teistpidi ei näinud me päikese puudumise tõttu sildade pealt alla vahtides ühtegi korraliku palginotti vees passima.

Ain oli Jõesuu poest kõik saiavarud ära ostnud ja nii triivis terve päeva pidevalt sajakoorik allavett, lootuses mõne kala asupaika ära näidata. Imelikul kombel oli aga pinnast söömine täna ikka väga puudulik. Vaid paar korralikku mulksutamist sai kuuldud terve päeva jooksul. Isegi väiksemad kalad lasid saiakoorikul endast mööda triivida.

Minul UL ritv varustatud väikese vobleriga, Ainil microjigid + pöörlevad. Esimene nii paari kildine lõik pakkus mulle kolm haugi ja ühe ahvena. Lisaks veel paar korraliku võttu. Ei saa mainimata jätta, et selline mikrovarustus käis mulle ikka pikka aega närvidele. Küll oli nöör konksu taga kinni, siis kaks vobleri väikest konksu haakisid üksteise taha kinni ja loomulikult pidevalt oli nöör ridvapitsi taha keerdunud. Aga muidu oli sellise mikrovarustusega püük täitsa lahe. Isegi konnhaugid oli väsitamisel parajalt võitlevad ja kaks mõnusat pauku, mis otsa ei jäänud... Anyway pudistasin ma enamus võttudest ära. Ain leppis selles paigas vaid ahvenatega.

Raudna jõe ja Halliste jõe ristumiskohas läks asi ebahuvitavaks. Kui enne sai kärestikus kõrkjate vahelistest aukudest püütud, siis seal ootas ees paarikümne meetri laiune ja aeglase vooluga lõik. Igav. Natukene aega seda uurisime, siis lahkusime.

Teine püügipaik oli Raudna jõe järgmise kempsu juures. Koha nimeks Sahhalini :-) Nii vast paar kilti ülesvoolu, esimesest püügipaigast. Seal oli jõgi selline kümne meetri laiune, aga ka aeglase vooluga. Proovisime lühikesel lõigul natukene aega. Sain järgmise kena paugu ja Ain käe lõpuks haugiseks. Huvitaval kombel paugutajat teist korda võtma ei saanudki. Nii arvasin, et äkki see siis oli turb. Aga kes seda teab.

Kolmandat püügipaika otsisime päris pikalt. Käisime ülesvoolu Halliste jõel paaril sillal uurimas ja kala nägemata otsustasime hoopis allavoolu edasi liikuda. Täpsemalt siis Halliste jõe ja Navesti jõe risti. Koht kus Halliste jõgi suubub Navestisse on Halliste voolule sisuliselt vastupidise suunaga. See on siis ka põhjuseks, miks Halliste niipalju kevadeti üle kalda vett ajab - veemassil pole kuhugi ära voolata.

Olime sinna püügipaika tulnud Navesti poolelt ja lootsime üle rippsilla Halliste äärde minna. Teiselt poolt lähenedes oleks pidanud enne mitu kilomeetrit marssima. Lootus aga on lollide lohutus - igavesti "tore maaomanik" oli rippsilla väravaga totaalselt "kinni müürinud", kaitstes oma territoorimit ilmselgelt vägivaldsete kalameeste eest. Nii jäi meil see Halliste osa avastamata jäigi.

Võtsime lohutuseks samas kohas Navesti ette ja trampisime kaldale esimesed rajad sisse. Kui enne kõndisime sisuliselt korduvkasutavates püügipaikades, siis võin mürki võtta, et see suvi selles püügikohas küll inimese jalg polnud käinud. Ei mingit rada või tallatud rohtu. Kõrge taimestik, lakkamatu pilliroog ja võsa. Puugiparadiis.

Raudnas oli vesi olnud selge, kuid punakas (soovesi). Hallistes oma aga pigem sogane. Navesti ristis oli tänu sellele ka veel üsna kehva läbipaistvusega vesi.

Tundus päris põnev lõik. Ahven mängis pidevalt pinnas, viidikad jooksid sageli mitmesse suunda paaniliselt laiali, üks korralik turb käis mitmeid kordi ennast pinnas näitamas kohas, kuhu kummikutega ligi ei pääsenud. Tulemuseks mõned ahvenad, haugipunn ja keegi kes kindlasti haug polnud. Mõnusa matsuga lõi otsa ja kohe pani metsikult pekslema. Mõttes lootsin juba forelliga kokku saada, kui kala järsku konksu otsast lahkus. Pudistasin ära... Ilmselt ta turb ikka oli, Sinna paika peaks kunagi uuesti minnes kahlakad jalga panema. Liiga head kohad olid liiga kaugel pilliroo vahel püügiks kätte saamatutes paikades.

Siis tuli päike välja. Temperatuur kargas hoobilt 22 kraadi peale ja palavuses otsustasime järgmisi paiku vaadata. Täpsemalt siis Pärnu jõe peale. Kui kevadel seal pika latiga vimba otsisime, siis jäid mällu nii mõnedki kohad, kus turba võiks olla. Nii need ette võtsimegi. Kullimaa, Piistaoja, Jõesuu....

Paigad ägedad. Vesi erinevalt eelnevatele kohtadele ülimalt läbipaistev. Viskad üle jõe ja näed lanti terve teekonna enda suunas kulgemas. Päike ka säras nagu prozektor näkku ja nii pidimegi tõdema, et päeva teine pool läks meil täiega aia taha. Paari kala nägime, kuid võtte ei saanudki! Ilmselgelt toitus kala sellise valgusega tunduvalt hilisemal ajal, kui meie täna lante loopida viitsisime. Püügipaigad tundusid endiselt üliägedad, nii et sügise poole peaks sinna ikkagi veel tagasi minema.

Kell seitse lõpetasime oma eksirännakud ära ja tulime tulema. Hallistesse enam tagasi ei kipu (kui siis äkki talvel, jää pealt). Raudnasse ka mitte. Põhjus pole selles, et püügikohad kehvad oleksid vaid selles et need vesikonnad on väga sarnased Vigala kandi omadega ehk siis miks nii kaugele minna, kui kodu ligidal samalaadse kogemuse saab.  Navesti ja Pärnu aga kutsuvad endiselt tagasi.

PS! Terve päev sai püütud ... 1 (ühe) landiga :-)